Katkend raamatust: Sinimägede legend ehk kuidas võitles Eesti diviis

Raamat "Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti Diviis" annab ülevaate Saksa sõjaväe kooseisus võidelnud eesti rahvusliku väeosa 20. SS-vägede diviisi võitlustest Narva jõel, Auveres ja Sinimägede kaitseliinil 24. juulist kuni 10. augustini 1944.

Hanno Ojalo
Sinimägede legend. Kuidas võitles Eesti Diviis
Kirjastus Ammukaar 2017

Lugeja saab vastused järgmistele küsimustele (nagu kirjutab Apollo):

• Kui suur osa oli eestlastel tegelikult Sinimägede kaitselahingutes?
• Miks Saksa väejuhatus Eesti Diviisi sõjamehi eriti ei usaldanud?
• Kuidas tekkis müüt Lääne- Euroopa vabatahtlike eriti suurest rollist Sinimägede lahingus?
• Mis oleks juhtunud, kui Punaarmee oleks augusti algul Sinimägede kaitseliinist läbi murdnud?
• Kas Saksa rinde õigeaegne tagasitõmbamine Narva jõelt Sinimägedesse oleks eestlaste inimkaotusi vähendanud?
• Miks ei suutnud venelased Sinimägedest tiibahaaranguga mööduda või teha kaitsjate tagalasse meredessanti?
• Kuidas tekkis müüt sellest, et Sinimägede tõrjevõit päästis Soome iseseisvuse?
• Millistest allikatest pärinevad punaväelaste kaotuste müstilised hiigelnumbrid?

.

Katkend raamatust

31. juuli 1944
Nõukogude suurtükkide tõkketuli suunati sel päeval Grenaderimäge kaitsjate selja taha, lõigates nad tagalast ära ning nüüd toimus järjekordne suurrünnak Grenaderimäele. Mäge kaitsvatel Maitla pataljoni ja „Norge“ üksustel hakkas laskemoon lõppema, kuid „Danmarki“ abiväe kohalejõudmine päästis olukorra ja rünnak löödi tagasi. Õhtune punaväe uus rünnak löödi tagasi „Norge“ pataljoni poolt.

Pärast mitu tundi kestnud laustuld kaotas osa paremal tiival olnud sakslasi ning osa eestlasi närvid ning nad katsusid pääseda rindelt lahkumisega, mis aga ei õnnestunud. Saksa üksused tagapool, arvestades vist vanu kogemusi, olid moodustanud aheliku mõni kilomeeter rindest eemal ja sundisid mehi tagasi minema.

Punaarmee aktiivsus oli siiski langenud – sellel päeval tulistas nende suurtükivägi Sinimägede kaitsjate pihta ainult 9000 mürsku.

Kokkuvõte nn Esimesest pealetungist mägedele 26.-31. juulini 1944. Punaarmee oli suutnud kiiluda Saksa kaitsesse kõigest kilomeetri sügavuselt ja vallutanud Lastekodumäe. Eesti Diviisi jalaväepataljonidest osalesid võitluses viis jalaväepataljoni - I/45, I/47, II/47, III/47 ja pataljon „Narva“.

Kuidas kirjeldada lahingupõrgut?

Raamatu autoril on lugejale keeruline sõnadega edasi anda seda, millest käisid läbi nii Eesti Diviisi võitlejad kui ka teised III soomuskorpuse sõjamehed. Meil ei ole võimalik tunnetada, haista ja kompida sellist kaost, tunda lämmatavas palavuses piinavat janu, hingates tunda suitsu, tolmu, laibalehka ja lõhkeaine kurkukriipivat teravat haisu. Näha, kuidas mürsk plahvatab just seal, kus sa ise minut tagasi olid varjunud või kuidas Sinu kamraad, kellega sa oled kõrvuti elanud ja sõdinud, rebitakse plahvatuses tükkideks ja sa oled kaetud tema verega või ajutükkidega. Kindlasti kaotasid mõned lahingus ajutiselt terve mõistuse või muutusid tuimaks ja ükskõikseks. Kuid sajad ja tuhanded mehed ei põgenenud tagalasse, ei püüdnud end vältimatust surmast pääsemiseks vaenlase kätte vangi anda, vaid jätkasid võitlust. Ka sissepiiratuna, vaid nõrgas lootuses, et lahinguõnn pöördub ja vaenlane sunnitakse siiski taganema.

„Danmarki“ allohvitser, kes 31. juulil Grenaderimäe kaitsjatele laskemoona viis:
„Jooksukraavid on pahupidi pööratud. Igal pool on laibad. Kohutav pilt ja jälk hais kõrvetavas lõunapäikeses. Kõrgendiku 69,9 kirdenõlval on venelaste ja sakslaste laibad teekäänaku vältimiseks ehitatud otseteel. Kõrgendiku 69,9 põhjanõlval on kõik punkrid hoolimata nende ebatavalisest paigutusest mäerinnakul puruks lastud ja põlema pistetud. Lagunevate surnukehade lehka hoovab punkrijäänustest. Algav kahurituli sunnib meid varjuma.“

Lembit Huuk: „Õhk oli suitsust ja laibalehast paks. Maa oli täiesti segi tambitud. Meie mehi langes seal kahekümne ringis. Kui ikka varjuda ei saanud, olid surmalaps.“

Olaf Tammark: „Mõlema poole langenute matmisele ei saanud mõeldagi, suvekuumuses toimus aga lagunemisprotsess kiiresti. Pioneeripataljoni mehed käisid lühikestel öötundidel langenuid ja nende laialipillatud kehaosi klooriga pritsimas, vältimaks epideemiat ja talumatut lehka.“

Richard Säägi: „…nad tõid ühe oma tankitõrjekahuri ette ja hävitasid meie kuulipildujapesa. See sai otsetabamuse. Mehed said kohe surma, välja arvatud üks. Temal viis mürsk terve näo ära, jäi järgi ainult selle koobas. Kurgust tuli tal ainult korisev hääl ja see oli kõik. Velsker tuli peale seda joostes minu juurde ja ütles, mis on juhtunud. Läksime mõlemad vaatama. Kahjuks polnud seal midagi päästa. Otsustasime kahekesi ta valudest päästa. Selleks juhuks kandiski velsker püstolit endaga kaasas. See oli väga kurb ja masendav pilt, mis mul ikka veel silmade ees/…/Mida ma aga ei mäleta, et me kordagi süüa, juua ja magada saime. Aga küllap me ikka saime. Kahuripaukude lärm tegi tuimaks: kadus mälu ja mõistus. Muutusime ükskõikseks.“

Meeleolu oli enamusel Eesti Diviisi sõjameestest siiski otsustav. 46. rügemendi sõdur Erich Alango sai võitluses kaks korda haavata:
„Siin näitasid eesti sõdurid, kes nad tõeliselt on, kui isamaa vabadus on ohus. Siin ununes, et iga hetk luurab sind mustatiivuline surmalind. Siin sain esimest korda haavata, granaadikilluga selga. Olin paar päeva sanpunktis, siis läksin uuesti lahingusse. Tahtsime iga hinna eest neid hallivatimehi mättasse lüüa, seni kui veel jaksu on relva kanda, et neil kaoks igaveseks tahtmine Eesti mulda rüvetada.“

Soodeni pataljoni uus ülem Peet Lehola ütles Siberis vangilaagris olles sõjakirjasaatjale Karl Gailitile Sinimägede kohta: „Ei olnud arvamist, et sealt elusalt välja tuleme. Ja taganemisele ei mõelnud keegi, nagu poleks kuhugi minna olnud – seal oli ju Eestimaa!“

Nagu juba öeldud, oli Sinimägede kaitselahingutes esialgu juhtiv osa „Nordlandil“ ja kaitseliini lõunapoolset lõiku hoidval 11. Ida-Preisi jalaväediviisil; „Nederland“ ja Eesti Diviis olid Narva all suuri kaotusi kandnud (sisuliselt oli võitlusvõimetuks muutunud kummalgi üks rügement) ja sekkusid veidi hiljem juba oma piiratud jõududega. Igal juhul seisid 27. juulil rindel vaid eestlaste 47. rügemendi üksused, 45. ja 46. rügement (samuti „Narva“ pataljon) olid tagalas korrastamisel-täiendamisel. Jõudude vähesuse tõttu paisati Sinimägede lahingusse järgmistel päevadel suure kiiruga ka 45. rügemendi ja 46. rügemendi meestest moodustatud võitlusgrupid ning „Narva“ pataljon, kes kandsid ränkades võitlustes raskeid kaotusi. Mitte kõik ei pidanud selles tulepõrgus vastu ja pagesid rindelt.

Levisid jutud, et suur hulk eestlasi (kuni 300) sai surma 30. juulil venelaste õhurünnakus Jõhvi jaamale, kui pommirahe tabas Punase Risti rongi, kus olid haavatud sõjamehi.

Eesti Diviisi suurtükiväerügemendist

Suurtükiväerügemendi üksused leidsid edasist rakendust mitte Sinimägede kaitsjate toetamisel, vaid nad suunati hoopis kaitseliini lõunalõikudesse tugevdamaks piirikaitserügementide nõrka kahurväge. Näiteks I suurtükigrupp paigutati Permisküla- Omuti- Poruni piirkonda. Samasse piirkonda toodi ka augusti algul tagalast rindele jõudnud II suurtükiväegrupp.

IV raskesuurtükiväegrupp, kes oli oma „torudest“ ilma jäänud, uusi ei saanudki ja seega edasises võitluses ei osalenud.

Igal juhul pääsesid suurtükiväelased ja Eesti Diviisi pioneeripataljon Sinimägedest kõige väiksemate kaotustega. I grupi kahurväelane Kurt Eiskop, kes oma päevikus peamiselt söömisest ja söögipoolise hankimisest kirjutab (mis on ka igati mõistetav), mainib Konjus istudes Sinimägede lahingut ainult muuseas:

• 27. juuli „Ida pool käib äge müdin kogu aeg. Lennukid on isegi platsis./…/ Vahel tõuseb Vaivara pool äge mürin, kui vanka lennukid ilmuvad. Siis lasevad flakimehed nii palju, kui jõuavad.“
• 30. juuli. „Mis pagan sellest asjast niimoodi välja tuleb? Kui vaid saaksin vaid kuidagi puhkusele!/…/ Kuradi venelane ka muud ei tee kui kogu aeg ründab. Ei tule sellele kord ka lõpp. Teha pole siin midagi. Vahi kogu aeg tegevuseta. See pole ka hää…“
• Säärane vaikelu Konjus kestis kuni 3. augustini, kui tuli käsk asuda teele Kuremäe piirkonda.
• Mis toimus augusti algul teistel rinnetel?
• 1. august – algab Varssavi ülestõus. Punaarmee vallutab Kaunase. Mannerheim saab Soome presidendiks. Väegrupp Nord lõigatakse maismaal ära, kui venelased jõuavad Riiast lääne pool Liivi lahe rannikul mereni.
• 4. august – Lääneliitlaste edasitung jätkub - Itaalias vallutatakse Firenze ja Prantsusmaal Rennes. 7. augustil asusid ameeriklased piirama Bretagne`i poolsaarel asuvat Bresti sadamalinna.
• 8. august – Berliinis puuakse esimesed kaheksa süüdimõistetud Hitleri-vastase vandenõu osalist, nende hulgas feldmarssal Erwin von Witzleben ja kindralooberst Erich Hoepner.
• 1.-10. august – Radzymini tankilahing Poolas. Seekord võitsid sakslased.

Mida kirjutas ajaleht „ Eesti Sõna“?

2. august
„Saksa vasturünnakud idarindel. Narva maakitsusel nurjusid enamlaste nõrgemad rünnakud. Tunnustus Eesti SS-diviisi vaprusele.“

Narva maakitsuses ei jätkanud vaenlane eile suurte kaotuste tõttu oma suurrünnakut. Nõrgemad rünnakud nurjusid.

Viimaste päevade enamlaste suurrünnaku edukast tõrjest võtsid silmapaistvalt osa III germaani SS-tankikorpus SS-obergruppenführeri ja relva-SS kindrali Steineri juhtimisel koos germaani vabatahtlike diviiside SS-Nordlandi ja SS-Nederlandiga, 20. Eesti vabatahtlike diviisiga, 11. Ida-Preisi jalaväediviisiga ja maarindel rakendatud sõjalaevastikuüksuste, maasuurtükiväe ja heitjatega.

Eraldi artiklid: „Enamlaste suurrünnakud Narva rindel purustati saksa, eesti ja germaani üksuste ühises võitluses.“ ja „Narva maakitsusel löödi enamlaste suurrünnak tagasi.“ Neis mainiti eestlasi, taanlasi, norralasi, rootslasi ja hollandlasi ning kinnitati üle saja Punaarmee tanki hävitamist.

Ületamatud vastuolud Leningradi rinde vägede teise rünnakuga seoses

1. august

Käsitledes augusti esimesel dekaadil toimunud venelaste teist pealetungi Sinimägedes, põrkume kohe vastuoludele. Kuna Saksa väegrupp uusi väeosasid täienduseks ei saanud (ainult täiendusmehi vanadesse üksustesse) ja kaitsjad olid 10 päeva kestnud võitlustest ära kurnatud, venelased aga tõid juurde uusi väekoondisi, et värske jõuga rünnata. Tundub, et nüüd oleks Punaarmee pidanud Tannenbergi liinist läbi murdma nagu nuga võist? Kuid selle asemel näeme uute rünnakute nõrkust, kõhklemist, toetava suurtükitule nõrgenemist.

Mis oli selle põhjuseks? Paistab, et värskeid reserve ei tulnudki? Raskusi oli tekkinud laskemoonaga, mida ei jõutud kohale vedada. Hoopis ründavad väeosad olid kurnatud ja kaotanud võidu-usu? Võimalik, et isegi Leningradi rinde juhtkond ning mõlemad armeejuhatajad olid lootuse kaotanud. Võitlused Sinimägedel kestsid kuni 10. augustini, kuid endisest hoopis väiksema intensiivsusega.

Esialgu aga nõudis Peakorter Leningradi rinde vägedelt endiselt läbimurret ja pealetungi jätkamist. Väidetavalt olevat marssal Govorovi ettekanne senistest tulemustest peakorterile sealse juhtkonna marru ajanud, kuna Stalini jaoks olevat Eesti vallutamine olnud tegelikult eelkõige surve avaldamine Soomele, et see sõjast välja astuks.

Nüüd andis Govorov oma kahele armeejuhatajale uue korralduse Tannenbergi liin iga hinna eest läbi murda ja jõuda 7. augustiks Rakvere-Avinurme joonele. 1. augustil korraldas Fedjuninski oma 2. löögiarmee ründejõud ümber. Raskeid kaotusi kandnud 109. ja 122. laskurkorpus tõmmati tagalasse, nende asemel toodi ette 110. ja 124. laskurkorpuse, kokku toetas pealetungijaid enneolematu suurtükkide, miinipildujate ja raketiheitjate hulk - 1913 toru kogu rinde pikkuses mõlema armee lõikudes. Grenaderimäele oli suunatud 365 raskekahurit ja Sirgalale 200, lisaks väiksemakaliibrilised suurtükid ja miinipildujad. Läbimurde kindlustamiseks eraldati neile laskemoona 200 000 mürsku ja miini. Suurendati ka lennuväge. Tundus võimatu, et Tannenbergi liini kaitsjad, olles nii suures vähemuses, suudavad positsioone säilitada ja vastu panna.

Kuid nagu näeme, olid venelaste uued rünnakud nõrgemad kui juuli viimastel päevadel. Siinkohal on kas trükiveakurat sisse lipsanud või J. Krivošejev lihtsalt eksinud, sest ta mainib lausa 2900 suurtükki-miinipildujat 9 km pikkusel läbimurdelõigul ehk siis 300 toru ühe km kohta! Hiljem lisandusid pealetungilõiku veel 117. ja 122. laskurkorpused.

8. löögiarmees läksid rünnakule täiendatud 112. ja 117. laskurkorpus. Nagu näeme, siis liigutati korpusi ka kahe armee pealetungilõikudes või siis allutati neid vastavalt vajadusele kas 2. löögiarmee või 8. armee juhtkonnale.

Konjust toodi värske täiendusena kohale 45. rügemendi II pataljoni üksustest kokkupandud võitlusgrupp kapten Erik Kiiski juhtimisel, osa sama pataljoni üksustest oli juba eelnevalt rindele saabunud. II pataljon saabus sama rügemendi I pataljoni riismete täiendamiseks. Igal juhul oli peale Sinimägede lahingute lõppu II pataljonis rivis veel 48 meest.

Näib, et see päev oli üllatavalt rahulik, valmistuti järgmise päeva lahinguteks ja valitses suhteline vaheaeg.

Muidugi toodi täiendusi kõigisse rindeväeosadesse ka tagavarapataljonidest. Eestlasi ka Kloogalt. Ja neist mõne lahingus osalemine jäi õige lühikeseks.

August Markus: „Meid lasti siin /Jõhvis/ natuke aega oodata, siis käsutati meid ühele veoautole ja saadeti teele oma väeosa poole, mis pidi paiknema Sinimägede piirkonnas. Teel sinna aga sattusime kahuritule alla. Minule olid need esimesed tuleristsed. Üks mürsk lõhkes meie auto all. Lisaks põrutusele tabas üks mürsukild mind vasakusse kätte ja rebestas nimetissõrme kõõluse. Mind saadeti Riiga haiglasse ravile.“

Rein Olm (staabikirjutaja) nendib peale Sinimägede lahingute lõppu: „Meie pataljoni riismed korjati kokku ja sõidutati 6 veoautoga kümmekond km lõuna poole Sirgala sohu. Mäletatavasti toodi meid Paldiskist Sinimägedesse 36 autoga. Seega kaotasime paari nädala jooksul 30 autotäie jagu mehi, neist enamik küll haavatuid, kuid ka langenuid oli väga palju.“

Raamat on müügil hästi varustatud kauplustes