Mandrid triivivad. Kust Eesti oma praegusele kohale jõudis?

Eestiga seotud teadlane sõnastas mandrite triivi teooria, mis kirjeldab ka Eesti ala teekonda Lõunapooluse lähistelt praegusesse asukohta.

600 miljoni aasta tagune maailm erines märgatavalt tänapäevasest. Lõunapooluse ümber paiknenud hiidmandrist oli eraldumas Balti­ka ürgmanner – praegune Ida-Euroopa ja Skandinaavia ala –, mille keskmesse jäi ka tulevane Eesti, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Mõningate hinnangute järgi võis Eesti ala asuda tolleaegsest Lõuna­poolusest mõne tuhande kilomeetri kaugusel. Eraldumise järel alustas Baltika ürg­manner rohkem kui 200 miljonit aastat kestnud iseseisvat teekonda Lõunapooluselt ekvaatori suunas.

Ordoviitsiumile järgnenud ja devonile eelnenud siluri alguseks (ca 444 miljonit aastat tagasi) oli Baltika ürgmanner koos Eesti alaga jõudnud ekvaatorile, kus põrkas kokku Laurentia ürgmandriga, mille taga­järjel tekkis tänapäevase Himaalajaga võrreldav Kaledoonia kõrgmäestik.

Devoni lõpuks (ca 360 miljonit aastat tagasi) hakkas seni enamasti madalmerega kaetud Eesti ala mere alt vabanema ja maismaaks muutuma.

Arvatavasti pakkus teooria, et kauges minevikus on eksisteerinud ühtne hiid­manner, esimesena välja Belgiast pärit kartograaf ja geograaf Abraham Ortelius, kes tegutses 16. sajandi keskpaigas. Tema oli ka esimese tänapäevase maakaardi koostaja. Mandrite triivi teadusliku tõestamiseni kulus aga veel mitu sajandit.

Saksa meteoroloogile ja füüsikule Alfred Wegenerile ei andnud rahu fakt, et tänapäeva mandrite piirjooned sobivad oma­vahel kokku justkui pusletükid. Selle üle mõtiskledes lõi ta 1912. aastal mandrite triivi teooria. Ta oletas, et kõik nüüdisaegsed mandrid on kunagise ühtse ürgmandri Pangaea laialitriivivad osad.

Oma hüpoteesi tõestuseks esitas Wegener muu hulgas fakti, et sarnaste elukate fossiile on leitud Atlandi ookeani vastas­kallastelt. Toonaseid geolooge see siiski ei veennud, sest polnud teada mehhanismi, mis võiks mandreid liigutada.

Alles 1960. aastail, kui tõestati mandreid liikuma paneva laamtektoonika olemasolu, sai Wegeneri hüpoteesist üldtunnustatud teooria. Wegener töötas 1918. aastal lühikest aega ka Tartu ülikoolis. Teadlane hukkus 1930. aastal Gröönimaa ekspeditsioonil.

Millised olendid elasid Eesti vetes pool miljardit aastat tagasi, seda uuri lähemalt veebruarikuu Imelisest Teadusest ning Eesti loodusmuuseumis avatud näitusel "Müstiline ürgmeri".