Kuidas Venemaa keiser 1814. aastal Pariisi ära võttis... Lahingut juhtis Barclay de Tolly

Meile on põhjalikult selgeks tehtud, kuidas Napoleon 1812. aastal Moskvas käis, samas on pigem unaruses fakt, et vähem kui kaks aastat hiljem marssis Vene keiser Aleksander I ise Pariisi väravaist sisse. Ükski vaenulik armee polnud Prantsusmaa pealinna väravail end näidanud juba nelisada aastat. Nüüd oli aga Pariisi kord langeda.

Venemaa ajalooteadus sellele sündmusele eriti suurt tähelepanu ei osuta, sest heroiseerimist leiab ikka nn 1812. aasta Isamaasõda, mitte niivõrd üleilmne sõda Napoleoni-Prantsusmaa vastu, milles Venemaa osales ju aastail 1799-1815.

Prantsuse keiser Napoleon I Bonaparte oli näinud ridamisi võite, kuni jäi 1812. aastal Moskva vallutamise järel Venemaal talve küüsi ja pidi tunnistama suurimat lüüasaamist oma sõjakäikudel. Ja edu pööras talle selja. 16-19. oktoobril 1813 peeti maha suur lahing Leipzigi linna all, mille võitsid ühiselt Venemaa vägesid juhtinud sakslane Levin August von Bennigsen, preislasi juhtinud Gebhard Leberecht von Blücher, Rootsi kroonprints Karl Johan (ehk Jean Bernadotte) ja austerlasi juhtinud Schwarzenbergi vürst Karl Philipp. Venemaa keiser Aleksander I osales isiklikult selles lahingus liitlaste ülemjuhatajana.

Vähem kui pool aastat hiljem, 31. märtsil 1814 ratsutas Aleksander I juba isiklikult Venemaa ja kogu kuuenda koalitsiooni vägede eesotsas pidulikult Pariisi sisse, sundides Napoleon I troonist loobuma. Pariis ei alistunud vastupanuta, kuigi Napoleon I asendanud vend Joseph Bonaparte oli piirdunud vaid kahepäevase lahinguga. Viimati nähti Napoleoni ennast Pariisis 24. jaanuaril 1814.

Sissetung Prantsusmaale

Pärast Leipzigi rahvastelahingut oli suurem osa Saksamaast Napoleon I-le selja keeranud, jaanuaris 1814 sisenes ka ligemale 400 000 liitlasvägede sõdurit juba Prantsusmaa territooriumile. Vastu oli panna idarindel 70 000 Napoleoni käsule alluvat sõdurit, kellele pidanuks kodumaa olud selgelt eeliseks tulema. Napoleon I võttis ka veel ette hiilgava kuuepäevase kampaania (10.-15. veebruaril 1814), tõkestades Blücheri edenemise Pariisi suunas.

Napoleon I suundus seejärel kagusse, Schwarzenbergi vägede vastu, andes sellele lahingu Arcis-sur-Aube all 20. märtsil 1814. Võit polnud piisav. Rootsi marssal Johan Christopher Tolli plaani kohaselt suunasid liitlased juba väe Pariisi peale, samas üritades Napoleoni enda juhitud vägesid linnast nii kaugele meelitada kui võimalik. Austerlase Ferdinand von Wintzingerode juhitav 10 000-meheline Vene ratsavägi suutis pettemanöövriga edukalt toime tulla ja meelitaski Napoleoni Pariisist eemale.

Barclay de Tolly

Pariisi lahingus 30.-31 märtsil 1814 juhtis liitlaste tegevust nimelt Michael Andreas Barclay de Tolly, Kuramaalt pärit Vene sõjaväelane, kellele kuulus abielu kaudu ka Eestis asuv Jõgeveste mõis. Pariisi lahingu võidu tõttu teenis Barclay de Tolly välja kindralfeldmarssali auastme, 1815. aastal ka vürstitiitli, enamik eestlasi teab teda aga 1848. aastal Tartusse püstitatud monumendi kaudu. 1818. aastal Preisimaal surnud Barclay de Tolly surnukeha maetigi Jõgevestele.

Prantslased olid kaotanud igasuguse sõjavaimustuse, ja isegi fakt, et esimest korda pärast Sajaaastast sõda oli Pariis vaenulike vägede rünnaku all, ei suutnud tekitada sellist rahva vastupanu, nagu Napoleon I ise oli kohanud 1808-1809 Hispaaniat ja 1812 Venemaad vallutades.

Austria, Preisi ja Venemaa väed olid Pariisi all antud Barclay de Tolly juhtida, kokku 155 000 meest. Nagu kaardilt näha, tungis Montmartre kõrgustike suunas linnale peale Venemaa teenistuses olev prantslane Louis Alexandre Andrault de Langeron. Aubervilliersi suunal olid Blücherile alluvad Preisi väed, läänes olid linnale lähenemas Vene ratsaväelased (Eestist Palmsest pärit) ratasaväekindral Peter von der Pahleni, austerlased-ungarlased Ignác Gyulay ja württemberglased kuurvürst Wilhelmi juhtimisel.

Linna kaitsma oli jäetud Napoleoni vend Joseph-Napoléon Bonaparte (endine Napoli ja Sitsiilia (1808-1808) ning Hispaania (1808-1813) kuningas). Temale allus umbes 23 000 regulaarväelast Auguste Marmonti juhtimisel, lisaks veel 6000 rahvuskaartlast ja ka osa keiserlikust kaardiväest vastavalt Bon Adrien Jeannot de Moncey and Édouard Mortieri juhtimisel. Linna kaitsesid ka Poola välipatareid prantslaste poolel. Kokku ehk 40 kuni 50 000 meest. Elanikke oli linnas 550 000.

Lahing Montmartre'i kõrgendikel

Kaitserajatised linna esisel polnud kaugeltki veel valmis ja vastupanu oli juba üsna lootusetu. Esmalt löödi mitu venelaste rünnakut tagasi, samas kui Blücher ja Wurttembergi Wilhelm tugevdasid oma positsioone, otsustav lahing peeti aga Montmartre kõrgendikel, kuni venelased Joseph Bonaparte'i põgenema lõid. Marmont sõlmis salajase leppe liitlastega, alistudes neile, teenides ühtlasi ka Prantsusmaa reeturi sildi. Prantslasi oli lahingus hukka saanud 5000, liitlassõdureid 18 000. Aga Prantsusmaa pealinn oli seega langenud.

Napoleon I kuulis ise pealinna langemisest Fonatinebleaus, ja tahtis esimese hooga pealinna vabastama marssida. Väljendid, millega ta oma venda sel hetkel kostitas, ei kannata tsensuuri. Kuid tema marssalid soovitasid hoopis alistumist.

Pariisi põlema ei pandud

Aleksander I, kuigi esialgu kuulaski pigem ettepanekuid Pariis põlema pista (nagu Napoleoni saabudes juhtus Moskvaga), lubas lõpuks siiski tuua Prantsusmaale rahu, mitte hävingut. Ja nii andis endine Prantsusmaa välisminister Charles Maurice de Talleyrand-Périgord talle 31. märtsil pidulikult Pariisi võtmed üle. Prantslasi just üllatas see, et Vene sõdurid ei asunud laialt rüüstama vaid pigem kohanesid Pariisi seltskonnaeluga, kuni juunis koduteele asusid.

2. aprillil langetas ka Prantsusmaa senat otsuse Napoleon I troonilt tagandada. 4. aprillil loobus ta ise troonist oma kolmeaastase poja Napoleon II heaks, kuid liitlased tõrjusid sellise lahenduse kohe. 6. aprillil 1814 pidi Napoleon lõpuks tingimusteta alistuma, ta saadeti asumisele Elba saarele, "Napoleon II" veetis aga järgmised aastad juba oma vanaisa juures Austrias, hiljem Reichstadti hertsogina. Novembris 1814 hakati aga Euroopa asju paika panema Viinis kogunenud ja ballisaalides tantsival kongressil. Talleyrand oli seal juba täievolilise esindajana uue Prantsusmaa huve kaitsmas.

Wellington takerdus lõunas

1814. aasta alguses üritas Hispaaniast Prantsusmaale tungida ka Briti vägede eesotsas Wellingtoni markii Arthur Wellesley , aga pidi veel 10. aprillil pidama Toulouse'i all lahingut Prantsuse marssali Jean-de-Dieu Soulti vägedega. 50 000 briti, hispaanlase ja portugallase vastas oli seal 42 000 prantslast, kelleni polnud veel jõudnud teade Napoleoni alistumisest.

Küll tõusis Wellington suureks kangelaseks aasta hiljem, kui ta sajaks päevaks võimule naasnud Napoleoni väed Waterloo all 18. juunil 1815 puruks lõi. Venelased Waterloo lahingus ei osalenud. Ja nüüd polnud liitlastel ka tõsist vajadust Pariisi vallutama minna, linn alistus juba juulis 1815 liitlasvägedega koos eksiilist naasnud Prantsuse kuningale Louis XVIII-le.