Mereröövlite ajalugu: Madagaskari piraadiurgas pani omal ajal India laevadki hirmust värisema

Niisiis, 1692. aastal oli Jamaika piraadipesa Port Royal maavärinas hävinenud, Ratisboni leppega 1684 olid ka Hispaania ja Prantsusmaa otsustanud piraatluse välja juurida, seega Tortuga piraadipesa hääbus. Inglismaa parlament võttis 1698 vastu piraatluse vastase seaduse. Kariibi merel polnud üldse enam mugav mereröövlielu elada.

Mereröövlite jaoks oli hoopis tulusam kolida ümber Aafrika ranniku esisele ja seda pikemaks hakkasid nende rüüsteretked kujunema. Hiljem hakati rääkima lausa Piraadiringist (Pirate Round), mis viis mereröövleid Euroopast juba pika ringiga ümber Aafrika Punase mere ja India rannikuni välja.

Prantsusmaale kuulusid sel ajal vaid asundused Senegali ja Gambia jõgede suudmetes, Gambias oli 17. sajandil nähtud nii Kuramaa kui ka Briti koloniaalvõimu. Roheneemesaared ja Guinea Bissau olid Portugali käes. Guinea lahe kaldal olid vaheldumisi väiksemad Taani ja Inglismaa valdused. Saartest Fernando Poo oli Hispaania käes, São Tomé ja Principe kuulusid Portugalile, nagu ka rannikualad Kongost tänase Angolani. Aafrika lõunatipus olid Hollandi ehk buuride asundused, Aafrika idarannikut pidi olid aga tänasest Mosambiigist Sansibarini end jälle sisse seadnud portugallased. Aafrika kohalikel riigikestel arvestatavaid merejõude ei olnud. India oli aga rikkuste piirkond, kuhu eurooplased sajandeid jõuda unistanud.

Kuigi enamik Aafrika rannikust eurooplastele ei kuulunud, oli selge, et laevaühendus Indiaga oli liiga tähtis, et lasta mereröövlitel selle arvel rikastuda. Mereröövlite hiilgeaeg tähistab just nende üsna vihaseid lahinguid nii Euroopa suurriikide kui ka Ida-India kompaniide laevastikega.

Võltsing ja bestseller

1724. aastal on ilmunud omal ajal tõeliseks bestselleriks kujunenud kellegi "kapten Charles Johnsoni" kirjutatud raamat "A General History of the Robberies and Murders of the most notorious Pyrates", mis on osutunud suures osas võltsinguks.

Legendid toonaste mereröövlite kohta, kellest mõned ka tegelikult elasid, teised olid välja mõeldud, on tugevalt mõjutanud ka ajalooteadust. Niisiis tänased ajaloolased peavad esmalt selgust saama, mis on tõde ja mis mitte. Kohati on see aga võimatu.

Piraadilugude populaarsus aitas tõelisteks megahittideks saada ka 1719. aastal ilmunud Daniel Defoe Robinson Crusoe seiklustel ja 1726. aastal Jonathan Swifti Gulliveri reisidel. Crusoe lugu küll rajanes tegelikul juhtumil meremees Alexander Selkirkiga, Gulliveri nimi on aga ilmselt laenatud piraadikaptenilt Robert Cullifordilt.

On arvatud, et "kapten Johnson" oligi tegelikult Defoe, aga tõesta sa nüüd...

Piraadiringi mehed

Thomas Tew (hukkus 1695) - See Rhode Islandilt pärit Bermuda kapten oli 1692 saanud kohalikult kubernerilt Isaac Richierilt volikirja seilata Lääne-Aafrikasse ja osaleda Kuningliku Aafrika Kompanii rünnakus Prantsuse kolooniale Goori Gambia jõe suudmes. Kuid Tew hakkas hoopis piraadiks, purjetades ümber Aafrika, kuni Punases meres vallutas suurema Indiast teele asunud kaubalaeva ja viis röövsaagi Madagaskarile.

Nii võime järeldada justnimelt "kapten Johnsoni" legendist piraadivabariigi Libertatia kohta, mida tegelikult vist Madagaskaril siiski ei asunud. Nimelt olevat keegi kapten Misson, väidatavalt Prantsusmaalt Provence'ist pärit piraat rajanud mingisuguse piraadivabariigi, ja Tew olevat olnud selle riigikese admiral. Kuid tänapäeval arvatakse, et see nn Libertatia oli vaid sihilikult väljamõeldud utoopia.Tõele võib vastata küll see, et Madagaskaril hiljem oma riigi loonud valitseja Ratsimilaho võis olla Tew poeg suhtest kohaliku valitsejannaga.

Igatahes sai Tew ise surma 1695 katsel vallutada juba suuremat Suurmogulite (India) riigi laeva, kui teda tabanud kahurikuul mehe tükkideks lõi.

Henry Every (rahvasuus hoopis Jack Avery, 1659-pärast 1699) - hüüdnimedega kapten Bridgeman, Long Ben või Arch-Pirate, see inglane on ilmselt nn Piraadiringi perioodist kõige kurikuulsam mereröövel. 1689. aastal osales ta Inglise kuningliku mereväe lahingutes prantslastega Bresti all, seejärel tegeles mõni aasta orjalaevandusega, nähtavasti samuti Bermuda kuberneri (1691-1693) Isaac Richieri volikirjaga, kuigi Kuningliku Aafrika Kompanii monopoli rikkudes.

Ka Avery kohta teame ennekõike "kapten Johnsoni" levitatud väljamõeldisi, aga nähtavasti olid hispaanlased värvanud laeva The Duke võitlusse piraatide vastu, kuni meeskond mässu tõstis, senise kapteni kaldale jättis ja nüüd juba Avery juhtimisel lõuna poole purjetas, esmalt Portugali, seejärel ka Taani kolooniaid rüüstades. Madagaskaril koondus juba suurem hulk piraate ja Punasesse merre purjetati juba suurema laevastikuga.

Igatahes 1695 oli Avery käsu all 46-kahuriline laev Fancy (niisiis mitte The Duke, vaid hoopis hispaanlastelt kaaperdatud laev varasema nimega Carlos II), mis Jeemenist Indiasse purjetava, isiklikult suurmogulile Aurangzebile (valitses 1658-1707) kuulunud 62-kahurilise kaubalaeva Ganj-i-Sawai vallutas ja tühjaks röövis. Suurmogul ähvardas kättemaksuga kogu Ida-India Kompaniid, millel küll Avery tegudega pistmist ei olnud. Inglismaa käivitas seepeale juba suurima piraadipüüdmisoperatsiooni maailmas, kuni Avery jälitajate eest põgenedes lõpuks Bahamal jäljetult kadus.

Avery 113-liikmelisest meeskonnast tabati lõpuks 24, kellest kuus hukati. Johnsoni legendi järgi oli ta elanud lõpuks nii vaese mehena, et isegi kirsturaha polnud tal päranduseks jäänud. Kuhu aga ta röövsaagid jäid, ei teadnud keegi.

William (ekslikult ka Robert) Kidd (u 1645-1701) - see šotlane on pigem õnnetusega pooleks piraatide sekka sattunud. Sündinud ühe väite järgi Greenockis kohaliku pastori (pigem siiski hukkunud laevakapteni) pojana, ilmub ta nähtavale 1689. aastal Nevise saarel 16 kahuriga kaaperlaeva kaptenina, kuni meeskond tõstis 1691. aastal mässu ja jättis kapteni kuivale maale.

1696. aastal sa ta kuningalt volikirja minna ja vangistada kurikuulsaid mereröövleid, nimeliselt Thomas Tewd, Thomas Wake'i, William Maze'i, John Irelandi ja teisi. Tema missiooni toetas rahaliselt terve seltskond nimekaid isikuid eesotsas krahv Bellomontiga (hilisem New Yorgi kuberner), laevaks sai ta aga 34 kahuriga aerudega fregati Adventure, kuid jahtides mereröövleid Atlandi ja India ookeanidel suutis ta hoopis ära võtta kaks Suurmogulite riigi laeva, mis olid lähtunud Indiast.

Kidd tõi hiljem ette dokumendid, mille kohaselt need laevad seilasid Prantsuse Ida-India Kompanii kirjadega ja olid seega vaenuliku riigi alused, aga selleks ajaks oli hakanud levima juba kurje kuuldusi Kiddi enda piraaditegudest India ookeanil. Bellomont lasi Kiddi vangistada, järgnes skandaalne kohtuasi Londonis, kus Kiddi süüdistati piraatluses. Suurmogulite laevadelt võetud dokumendid, mida ta Bellomontile näha oli andnud, ilmnesid alles 200 aastat hiljem arhiivist, kohus olulisi asitõendeid isegi ei näinud. Kidd poodi üles ühe mässulise meeskonnaliikme mõrvamises süüdistatuna 1701. aastal.

Robert Culliford (u 1666 - pärast 1700) - oli nähtavasti just see mässaja, kes Kiddilt 1690. aasta paiku laeva üle võttis ja kapteni kaldale tõstis. Esmalt röövisid nad laevu Kariibi merel ja viisid röövsaagi New Yorki, koostöös kohaliku kuberneriga ründasid ka Prantsuse valdusi Kanadas.

Aga juba 1692. aastal leiame Cullifordi rüüstamas Indias Gujaratis asuvat Mangroli linna. Seal ta langes küll kohalike kätte vangi ja veetis neli aastat India türmis. 1696 sai ta aga põgenema, pääses Bombays ühe Ida-India Kompanii laeva pardale, kuni juba Madrases mässu tõstis ja laeva üle võttis. Võit oli ajutine, meeskond jättis seekord juba Cullifordi üksi kaldale Nikobari saarestikus. Sealt pääses ta omakorda kapten Ralph Stouti piraadilaeva pardale ja 1697 sai jälle laeva kapteniks.

Kidd ja Gulliford kohtusid uuesti Madagaskari vetes 1698, ja tulemus polnud Kiddi jaoks palju parem. Culliford väljus omavahelisest merelahingust võitjana. Culliford jätkas nii Inglise kui Prantsuse laevade ründamist, mis India vahet seilasid. Aga siis otsustas ta võtta vastu kuningliku amnestia, kuid hoopis vangistati ja tema jäljed kaovad Inglismaa vanglate rägastikku.

Thomas Howard (suri pärast 1703) - see inglane oli nähtavasti kogu oma päranduse sirgeks löönud, kuni lõpuks rändas Jamaikasse ja ühines piraatidega kaptenite George Boothi ja John Boweni käsu all. 1698 ründas ta esmalt laevu Põhja-Ameerika idarannikul, 1699 juba Aafrika läänerannikul. Üks esimesi saake oli olnud Inglise laev, mis vedas süüdi mõistetud kurjategijaid asumaadesse, need olid mõistagi kohe valmis piraatidega liituma.

Laeva Speaker meeskonnas oli Howard leidnud tee Madagaskarile, selle uppumise järel aga Mauritiusele. Nüüd juba 36-kahurilise laeva Prosperous kaptenina alustas ta koos Boweniga aga 1703. aastal rünnakuid Ida-India Kompanii laevadele, röövsaak jagati meeskondade vahel Rajapuras. Võimalik, et ka see osa on Johnsoni väljamõeldis, aga väidetavalt oli Howard otsustanudki Rajapuras maale jääda, abiellunud ühe kohaliku naisega, kelle sugulased ometi mehe lõpuks maha lõid. Pole isegi selge, kas Rajapura asus Indias või Madagaskaril.

John Halsey (suri 1708) - Bostonist pärit laevakapten paistab silma Hispaania pärilussõjas, täpsemini küll selle merelahingutes kolooniate pärast (nn Kuninganna Anne sõjas 1702-1713). Esmalt ründas ta prantslaste kalalaevu Newfoundlandi esisel, siis leidis juba tee Assooridele ja Kanaaridele, ikka legaalselt inglaste nimel hispaanlasi rünnates.

1706. aastal keeldus ta aga ründamast Hollandi laeva, kuni ta meeskond alustas mässu ja selle laeva siiski vallutas. Kapteniks tagasi tõusnud Halsey purjetas edaspidi juba piraadikaptenina India esisel asuvate Nikobarideni ja sealt juba edasi Malaka väina. Naasnuna Madagaskaril jõudu kogunud, ründas ta Punasel merel 1708. aastal Inglise laevastikku ja sai suure röövsaagi, paraku purustas orkaan ta laevastiku ja mees ise suri mõni aeg hiljem kaldale jõudnuna palavikku.

Nathaniel North (u 1671 - 1710-ndad) - Bermudast pärit piraat oli purjetanud nii Boweni kui ka Halsey laevadel, ka tema oli teeninud mitmetel alustel, leidnud piraadina tee Madagaskarile, vahepeal elanud üle mitu laevahukku. Ühest laevahukust tuli ta välja vaid ainsa ellujääjana ja alasti kaldale jõudes tekitas valgenahalisena pärismaalastes tõelist paanikat. Vaid üks kohalik naisterahvas ei pidanud teda merekoletiseks, vaid andis talle riided selga ja peavarju.

Piraadikaptenina laeval nimega Pelican oli North osalenud ühistes rüüsteretkedes hollandlase Dirk Chiversi ja inglase Cullifordiga. 1701. aastal oli ta vangi võtnud ka Mayotte'i sultani, kes seejärel end vabaks ostis. Edasi tõusis ta aga juba Madagaskaril Ambonaivos asunud piraadikoloonia juhiks. Millalgi 1709. aasta järel olid aga pärismaalased ta tapnud.

Kuid legend kuidas ta pärismaalasest naise sugulased ta tapsid, kordab liiga sarnast legendi Howardi kohta.

Edward England (u 1685–1721) - sündinud Iirimaal Edward Seegari nime all ja saanud korraliku hariduse, tegutses ta esmalt Jamaikal kaaperlaeva kaptenina, kuni langes piraadi Chritopher Winteri küüsi ja ühines selle meeskonnaga.

Hiljem oli ta ka Charles Vane'i meeskonnas, kuni tõusis juba kurikuulsaimaks piraadikapteniks nime all Edward England, kelle laeval lehvinud must pealuu ja kontidega lipp Jolly Roger on ka maailmakuulsaks saanud.

Tema laevade nimed olid aastail 1717-1720 esmalt Pearl ja hiljem Fancy, nimelt ristis ta hõivatud 34-kahurilise Hollandi laeva nii Avery laeva mälestuseks. Rüüstas ta peamiselt Aafrika läänekalda ja India ookeani alasid, hiljem oli aga merehädalisena jäänud Mauritiusele ja seal võibolla 1721. aastal surnud.

Ta olevat olnud üks inimlikumaid kõigist piraadikaptenitest, tema meeskonnas oli aga olnud keegi puujalaga mees, kes võis olla Robert Louis Stevensoni Aarete saare John Silveri prototüüp.

Christopher Condent (suri 1770) - Plymouthis sündinud inglane juhtis piraatluse naasmist idameredele, hüüdnimega "Ühekäeline Billy", mis viitab sellele, et Christopher Condent on pigem varjunimi.

Umbes 1718 andis Bahama kuberner Woodes Rogers Condentile ülesandeks minna Kariibi merele piraate püüdma, kuid meeskond hõivas esmalt ühe Portugali veine vedanud laeva, siis siirdus Brasiilia vetesse röövretkedele, raiudes vangi langenud portugallastelt ninasid ja kõrvu küljest.

Roheneemesaartel sai ta oma kätte aga Hollandi laeva, mille nimeks pani The Fiery Dragon. Sealt kogutud laevastikuga siirdus ta rüüsteretkedele Kullarannikul (Ghanas). 1719. aastaks jõudis Madagaskarile, kus võttis üle osa John Halsey endisest meeskonnast, kelle abil sai ka palju teada India ookeani kohta. Condenti kiiluvees nähti ka liitlasena Edward Englandi Pearli.

Kuid Inglismaa (nüüd juba Suurbritannia) kuningliku laevastiku järjest kasvav kohalolek India ookeanil muutus juba talumatult suureks koormaks kõikide piraatide jaoks. Prantsuse koloonias Bourbon (Réunion) anti Condentile 1721. aastal ka amnestia, ta asus juba 1723. aastal legaalselt elama Prantsusmaale Saint-Malosse, ja elas aastaid jõuka kaupmehena.