Jaapanis tapab nuga: kuidas suur riik tulirelvadega seotud kuritegevusest vabanes
Eelkõige Ameerikas, kuid viimasel ajal üha sagedamini ka Lääne-Euroopa riikides on põletavaks teemaks kujunenud tulirelvaturu riiklik reguleerimine moel, mis kahandaks äärmuslaste, kurjategijate ja muude riskirühmade relvastamise ja sellest tulenevate ohtude realiseerumise tõenäosuse miinimumini.
Sobiva lahenduse otsimisel tasub õppust võtta riikidelt, kus tulirelvasuremust on suudetud märkimisväärselt ohjeldada — näiteks Jaapanilt.
Nimelt võib Jaapan juba mõnda aega uhkeldada tulirelvastatud kuritegevuse kõige väiksema valdavusega maailmas.
2014. aastal hukkus kogu tolles u 127 miljoni elanikuga Aasia saareriigis tulirelva läbi vaid kuus inimest, samas kui u 319 miljoni elanikuga Ameerika Ühendriikides põhjustas tulirelvade kasutamine samal perioodil koguni 33 599 inimese surma.
Milles on jaapanlaste relvakontrolli-edu saladus? Jaapanis tulirelva omandamine eeldab palju kannatlikkust ja otsusekindlust. Läbida tuleb terve päeva pikkune koolituskursus ning sooritada kirjalik eksam ja vähemalt 95% täpsusega lasketiirukatse.
Samuti kontrollitakse relvataotleja vaimset tervist ja seda, kas ta on tarvitanud uimasteid, nagu ka varasemaid karistusi ja kuuluvust äärmusrühmitustesse.
Kontroll on eriti põhjalik ning laieneb ka taotleja pereliikmetele ja koguni töökaaslastele. Lisaks õigusele tulirelvaloa väljastamisest keelduda on Jaapani politseil ka väga laiad volitused tulirelvade otsimiseks ja konfiskeerimiseks.
See ei ole aga kaugeltki kõik! Jaapanis on tegelikult keelustatud üldse kõik käsirelvad; hankida on lubatud vaid haavlipüsse ja õhupüsse.
Seadusega on piiratud ka relvakaupluste hulk ning uusi padruneid on lubatud osta vaid neil, kes eelnevalt ostetud padrunite hülsid kauplusesse tagastavad.
Relvaomanik on kohustatud politseile teada andma, kus ta tulirelva ja laskemoona hoiab. Reli ja padruneid tuleb hoida teineteisest eraldi lukustatud kappides. Samuti käib politsei kord aastas relvi kontrollimas.
Tulirelvaluba aegub kolme aastaga; pärast selle aja möödumist peab tulirelvaomanik uuesti kursuse läbima ja sooritama edukalt nii kirjaliku eksami kui ka täpsuslaskmiskatse.
Tänu sellistele meetmetele tuleb nn massitulistamisi Jaapanis ette haruharva. Kõige levinumaks massilise tapmise katsetel kasutatavaks relvaks on Jaapanis hoopis nuga.
Tulirelvaseadused on Jaapanis alati ranged olnud. Jaapan oli esimene riik maailmas, kus tulirelvadega seonduvat üldse riiklikult reguleerima hakati — varaseimad märkmed selle kohta, kuidas inimestele tulirelvadest loobumise eest tasu maksti, pärinevad 1685. aastast.
Jaapani politseinikud kasutavad tulirelvi haruharva. Märksa suurem rõhk on võitluskunstide-alasel koolitusel; kõigil korrakaitseametnikel peab olema vähemalt must vöö džuudos.
Politseinikud kulutavad rohkem aega kendō — „bambusmõõkadega“ võitlemise — treenimisele kui tulirelvade kasutamise õppele.
Jaapani organiseeritud kuritegevuse jaoks kujutab range tulirelvaseadustik tõsist väljakutset. Need, kes märkamatult kantavaid tulirelvi hankida soovivad, peavad leidma nutikaid viise nende salakaubana riiki toomiseks.
„Kurjategijad pakivad relvi näiteks kalade sekka, nii et need näevad välja nagu külmutatud tuunikalad,“ rääkis erupolitseinik Tahei Ogawa. „Ette on tulnud isegi juhtumeid, kus relvi on peidetud kalade sisse.“
