Maailma esimene kosmosejaam 1969. a: õnnestunud eksperiment pööraste probleemidega
16. jaanuaril 1969 sai Maa orbiidil esmakordselt teoks kahe kosmoselaeva Sojuz-4 ja Sojuz-5 põkkumine, mida Venemaa peab maailma esimeseks eksperimentaalseks kosmosejaamaks. Palju ei puudunud, et see uudne eksperiment oleks lõppenud inimohvri(te)ga.
Kosmoselaevad startisid Kasahstanist Baikonuri kosmodroomilt 14. ja 15. jaanuaril 1969. Kosmonat Vladimir Šatalov juhtis Sojuz-4, Sojuz-5 pardal olid aga kosmonaudid Boris Volõnov, Aleksei Jelissejev ning Jevgeni Hrunov. Kuni 100 meetri kauguseni juhtis kosmoselaevu automaatika, seejärel viisid komandörid Šatalov ja Volõnov käsitsijuhtimisega põkkumise lõpule.
Lähteülesande järgi pidid kaks kosmonauti minema avakosmose kaudu ühest laevast teise ning seejärel pidid mõlemad kosmoselaevad naasma taas Maale. Põkkumissõlme kaudu liikumise võimalust polnud siis veel välja töötatud. Aleksei Jelissejev ja Jevgeni Hrunov väljusid Sojuz-5 kosmoselaevast ning sisenesid Sojuz-4, retk avakosmosesse kestis 37 minutit. Sellest tehti ka üks esimesi otseülekandeid avakosmoses viibimisest, mida nägid miljonid Nõukogude Liidu televaatajad.
Otseülekandes nägid inimesed ka seda, kuidas korraga Jevgeni Hrunov otsekui kangestus ning lõpetas liikumise. Selgus, et kosmonaudi skafandril ei töötanud ventilatsiooni- ja jahutussüsteem, ning kulus mitmeid minuteid, enne kui kosmonaut probleemi põhjuse välja selgitas. Õnneks oli lihtsalt vastav lüliti kuidagi välja lülitatud. Süsteem pandi tööle ning kosmonaudid liikusid teise kosmosejaama. Viies kaasa ka värsked ajalehed, mis olid ilmunud pärast esimese kosmoselaeva starti.
Neli ja pool tundi pärast põkkumist ühendati kosmoselaevad lahti ning Sojuz-4 kolme kosmonaudiga pardal maandus plaanipäraselt. Kuid kosmoselaeva Sojuz-5 maandumine, mille pardale oli jäänud komandör Boris Volõnov, oleks peaaegu lõppenud katastroofiga.
Nimelt ei eraldunud kosmoselaeva teenindusmoodul (tehniline sektsioon) õigel ajal, ja seetõttu keeras kosmoselaev atmosfääris end n-ö tagurpidi. See tähendas, et kosmoselaeva atmosfääris pidurdumise ajal jäi maandumiskapsli luuk ettepoole, mis oli aga kuumakilbiga kaitsmata. Hõõguv luuk täitis ruumi suitsu ja vinguga. Ka ei olnud kosmonaudi selg liikumissuunas. Seega ei olnud ta surutud mitte vastu istme seljatuge, vaid oli soonitud vastu kinnitusrihmu.
Enne fataalseid tagajärgi, mis oleksid luugi sulamise või täieliku deformeerimisega kaasnenud, siiski teenindusmooduli kinnitused purunesid ning vabanenud maandumiskapsel pöördus õigesse asendisse, kuumakilp eespool. Paraku ei hakanud maandumisel tööle retroraketid, mis pidanuksid maandumist pehmendama, ka langevarjuga oli probleeme. Maandumiskapsel põrutas suure kiirusega vastu maad, vigastades kosmonauti.
Kapsel maandus Uraali mägedes, kus oli parajast 40 kraadi külma. Aimates, et päästemeeskond jõuab kohale alles mitme tunni pärast, väljus Volõnov kosmoselaevast ning laskus ise alla külasse, kus sai sooja kohaliku talupoja majas. Mõned tunnid hiljem traditsioonilisel lennujärgsel esitlusel aga oli juba Volõnov rivis ning seitse aastat hiljem sooritas ta Sojuz-21 pardal veel ühe kosmoselennu, veetes ligikaudu 7 nädalat kosmosejaamas Saljut-5.
Ka tema teise kosmoselennuga kaasnesid probleemid – Sojuz-21 meeskond naases ootamatult enne planeeritud tähtaega. Selle täpset põhjust pole siiamaani teada. Erinevate variantidena on välja käidud kosmosejaama õhu saastumist mürgise gaasiga, ühe meeskonnaliikme terviseprobleeme ja meeskonnaliikmete vahelisi lahkhelisid. Aga see on juba teine lugu.
Sojuz-4/5 lennu kohta on aegade jooksul tehtud palju skeptilise kommentaare, kas nende lendu ikka võib pidada kosmosejaamade ajastu alguseks. Aga pole kahtlust, et see oli esimene kosmonautide siirdumine ühest kosmoselaevast teise. Ameerika astronautide samasugune manööver sai teoks kaks kuud hiljem Apollo-9 lennul 1969. aasta märtsis, kui meeskond katsetas Kuu-mooduli iseseisvat lendu ja põkkumist kosmoselaevaga. Tõsi, siis juba läbi põkkumisõlme.
Pärast ameeriklaste maandumist Kuul sama aasta 20. juunil ning venelaste Kuu-raketi N-1 katsetuste ebaõnnestumist otsustas N. Liit keskenduda kosmosejaamade ehitusele ning pikaajalisele kosmoses viibimisele. Sojuz-4/5 eksperimendile järgnes juba kosmosejaam Saljut-1, mis lennutati üles 19. aprillil 1971, ning millest sai esimene orbitaaljaam – ehk siis kosmosejaam, mis oli spetsiaalselt ette nähtud inimese pikaajaliseks viibimiseks kosmoses.
Allikad: Roskosmos, ppacesafetymagazine.com; tehnikamaailm.ee; americaspace.com
