Kuidas tänapäeval kulda kaevandatakse
Hoolimata sellest on see metall läbi ajaloo defineerinud ühiskondade saatuse, omanud tohutut majanduslikku mõjuvõimu, inspireerinud inimkonna suurimaid saavutusi ja halvimaid tegusid, tõuganud inimesi meeletuteks kannatusteks, kirjutab Bioneer.ee.
Iga maailma riik omab kulda, igaüks meist omab elu jooksul miskit kullast, olgu selleks siis sõrmus, hammas või elektroonikaseadme komponent.
Iga riigi maapõues ei leidu aga tööstuslikult kasutatavaid kullavarusid. Keskpangas suurimat kulla reservi omava kümne riigi seas on üheksa arenenud riiki ning vaid üks madala sissetuleku ja madalate arengunäitajatega riik.
Enim kulda tootvate riikide esikümnes valitseb vastupidine olukord - esikümne kuus riiki on madala sissetuleku ja madalate arengunäitajatega.
Globaliseerumise tagajärjel liigub kuld, nagu ka paljud teised tooted, tootvatest riikidest tarbivatesse riikidesse.
Paradoksi, mille kohaselt riigid, mis omavad maapõues enim varasid, on madalama majanduskasvu, madalamate arengunäitajate ja nõrgema demokraatiaga, nimetatakse ressursside needuseks.
Tänapäeva läänemaailmas, kus esmapilgul paistab kõike olevat küllalt ja ressursid piiramatud, on raske ette kujutada olukorda, kus arengut piiravaks faktoriks on kasutuskõlbliku maa hulk ning elukvaliteeti limiteerivad keskkonnahäving ja reostus.
Kulla tarbimine lääne maailmas järjest kasvab. Maa-alad, mis arenguriikides kullakaevandustega kattuvad, järjest suurenevad. Kulda kaevandatakse nii maa all kui ka maa peal, nii kuival kui ka vees.
Kulda kaevandavad kõrvuti suured moodsad rahvusvahelised kullakorporatsioonid ja kohalikud traditsioonilistel meetoditel. Ghana kullakaevanduslinn Prestea on tööpõlluks nii suurtele kullakorporatsioonidele kui kohalikele nn galamsey kaevuritele.
Ulatuslik kaevandamine (large-scale mining)
Korporatsioonid kaevandavad kulda sisaldavaid kivimeid maapõues kasutades moodsat tehnoloogiat ja dünamiiti ning maapinnal kasutades rasketehnikat.
Metalsete aarete otsinguil võetakse maha metsad ja istandused, suunatakse ümber jõed ning hävitatakse pinnas ja põllumaad. Saadud kivimid jahvatatakse peeneks kullaliivaks, millest kuld välja pestakse, töödeldakse ning lääneriikide poole teele saadetakse.
2017. a keskpaigas alustab Prestea linnas tööd järjekordne suuremõõtmeline allmaakaevandus. Korporatsiooni esindajate sõnul on kohalikud õnnelikud ja elevil kullaproduktsiooni tõusu ja uute töökohtade üle.
Avalikul arutelul isiklikult kohal olles, oli näha aga kohaliku kogukonna rahulolematust ja pahameelt. Miljoneid sisse tooma hakkav kaevandus töötleb Prestea maapõue moodsat tehnikat ja dünamiiti kasutades üles, luues vaid käputäie uusi töökohti.
Kusjuures tuuakse enamik töölisi väljastpoolt ja kohalikele pakutakse vaid väga väike osa töökohtadest.
Jah, seejuures viivad korporatsioonid küll ellu “kohalikke kogukondi arendavaid” projekte: näiteks ehitavad linna basseini, kusjuures keskmine kohalik ujuda ei oska ja basseinipiletit soetada ei jaksa, või golfiväljaku, mida kasutavad vaid rikkad kullakorporatsioonitöötajad.
Traditsiooniline kaevandamine (galamsey)
Galamsey kaevur on kohalik isehakanud kullakaevur, kes kaevandab kulda traditsioonilistel esiisade meetoditel väikesemõõtmelistes pinnakaevandustes, tunnelites või jõgedel.
Sageli on galamsey illegaalne, kuna keerulise paberimajanduse ja lisakulutuste tõttu ei taotle kõik kaevurid valitsuse lubasid.
Surve, mida galamsey-kaevurid ümbritsevale loodusele tekitavad on väiksem. Pinnakaevandused on väiksemad ning ekskavaatorite asemel kasutatakse kirkasid ja kausse. Jõgede põhja kaevandatakse väikeste paatide ja torude abil.
Samas aga on galamsey allmaakaevandamine kõige hirmuäratavam ja inimelule ohtlikem. Kuni 100 meetrit maa-alla ulatuvaid, kitsaid tunneleid mööda ronivad ilma kaitsevarustuseta mehed nii päeval kui ka ööl, et saada kätte hiilgavat metalli, et tuua perele toit lauale. Igaüks teab kedagi, kes on augus oma elu jätnud.
Negatiivne mõju
Kulla kaevandamine on kohalikele kogukondadele kiireks rahateenimise võimaluseks. Tegemist ei ole aga jätkusuutliku ja pikaajalise sissetulekuga.
Kullakaevandamise tekitatud negatiivsed keskkonna-, tervise- ja sotsiaalsed mõjud on kohalikes kogukondades ilmselged ja nähtavad. Iga kohalik teab, millega ta riskib, kui otsustab kullasektoris töötada. Siiski ei näe kohalikud sageli alternatiivi puudumise, rahanappuse ja ekspordisurve tõttu muud teed.
Ideaalses maailmas oleks globaliseerumine kõigi osapoolte jaoks positiivne nähtus: maavarasid omavad riigid saaksid sissetuleku ja majanduskasvu, rikkad lääneriigid varustatud varadega, mida nende maapõues ei leidu.
Olukorras, kus ainus motivaator on oma huvi ning kasumi ja rikkuse suurendamine, kujuneb globaliseerumine vaesemate riikide jaoks sageli needuseks.
Iga tarbija vastutus on tarbida tooteid teadlikult ning võimalikult väikeste negatiivsete keskkonna- ja sotsiaalsete mõjudega, võimalusel valida õiglasem alternatiiv.
