Forte sukeldub virtuaalreaalsusse: PlayStation VR ja selle mänguvalik
Playstation VR (edaspidi PSVR) on võimekamatest virtuaalreaalsusseadmetest hetkel kõige odavam (maksab umbes 450 eurot), aga see eeldab, et huvilisel on olemas (või tuleb hankida) ka PlayStation 4 või PlayStation 4 Pro konsool ja PlayStationi kaamera.
Kuigi mitmeid mänge saab platvormil läbida vaid peakomplekti abil, võivad standardkontrolleri kõrval vajalikuks osutuda ka Playstation Move puldid, mis muudetakse immersiooni süvendamiseks mängus tegelaskuju käteks, mis hoiavad näiteks relvi või haaravad virtuaalsest külmikust virtuaalse juustuviilu.
Mis see VR õieti on?
Väga pealiskaudselt - VR seade on aken virtuaalruumi. Seadme peakomplekti (nimetame seda kiivriks) sisse on ehitatud ekraan (või kaks), selle ette kinnitatud läätsed, mis teevad pildi ruumiliseks ja elusuuruseks (mängivad ka mastaapidega nii nagu mängutootja soovinud on).
Kasutaja vaateväli pühendub VR seadme poolt pakutavale, igasugune reaalruumist tulev valgus blokeeritakse. Peakomplekti ja kontrollerite liikumist, ehk siis kasutaja tegevusi, jälgib kaamera, infot töötlevad konsool ja VR komplektis olev eraldiseisev protsessor.
Efektina näeb mängija enda ümber ruumilist, usutavat keskkonda, olgu selleks siis mistahes sündmuspaik, kuhu mängu- või elamuse looja sind asetada soovib. Kas virtuaalne kinosaal, Kuu pind või piljardisaal.
Sõnades ilus, tegelikult proovituna tõenäoliselt alati see, mida sa oodata ei osanud. Ootamatult siduv ja mastaapsusega üllatav. Paneb unustama, et sinu ümber on tegelikult su elutuba.
Mugavuslävi kasutama hakkamisel ja kasutamisel
Kogu süsteemi ülesseadmine, peamiselt juhtmete ühendamine, võttis aega umbes 15 minutit. Sealt edasi kulus peakomplekti häälestamisele veel 5 minutit.
Olenevalt sellest, kui kogenud kasutaja on, tuleb ehk enne kiivri pähetõmbamist teinekord ka juhendit kiigata või veebist uurida, kuidas näiteks ühendada juhtmed nii, et ka teler pealtvaatajate huvides VR-s toimuvat näitaks, aga suure tõenäosusega, eeldades, et konsooli enda töövalmis seadmine probleeme ei valmistanud, saadakse siin kõrvalise abita hakkama.
PSVR vajab mängualaks umbes 5 ruutmeetrit (mitte küll kõigi mängude jaoks). See tähendab, et kasutaja saab mängus näiteks istumise järel tõusta, ennast virtuaalruumis nihutada, objekte lähemalt uurida.
Kiiver on väga mugav, ei kurna ka pikemata sessioonide ajal kaela, küll läks selle sees üsna palavaks ning higiseks (isoleerivad materjalid ei ole hingavad) ning pikema sessiooni järel jäid näonahale ka punased surverandid. Läätsed muutusid uduseks ja vajasid päris tihti ka puhastamist.
Tervise ja mugavusprobleemidest peab rääkima. Need on päevakorras. VR võib enesetundele halvasti mõjuda, sest aju jaoks on siin tegu tõsise pähkliga.
Resident Evil 7 Kitchen demos, mis on häirivalt hirmutav kogemus ka kõige paadunuma horrorisõbra jaoks, muudetakse toolile seotud peategelase käteks standardkontroller. Seda pöörates pöörab sinu alter ego VR-is oma käsi. Kui sa langetad pilgu, siis on su tegelasel VR-is ka keha ja jalad, mida sa samuti intuitiivselt liigutada püüad. Tegelaskuju jalad ei liigu, sinu omad teevad seda. Aju esitab suure küsimärgi ja seest tõmbab õõnsaks.
Veelgi halvem on kiire või ebaühtlane, pidevalt suundi muutav liikumine mängus, kui pidepunktiks pole nt käsi või lennumasina kokpitti või olukorras, kus maailm su ümber hundirattaid teeb. Sellised elamused võivad tundlikuma mänguri jaoks päris kiiresti oksekotis lõppeda.
Lasin mitmel sõbral proovida, mõnel neist halvenes enesetunne kiiremini, seda ka vähemintensiivsete elamuste, nagu näiteks PlayStation VR Worlds Ocean Descent, jooksul, aga peaaegu kõik pidasid analoogkangide abil liikumist häirivaks ja tekkinud halb enesetunne püsis peale kiivri eemaldamist veel mõnda aega.
Kogenud kasutajad veebis lubavad, et suurem osa kõrvalmõjudest taanduvad või kaovad aja jooksul ja aju harjutab end n-ö uue reaalsusega, aga siin sõltub palju ka kasutajast individuaalselt.
Mängud mitmes võtmes
Playstation VR Worlds on kogumik, mis täidab VR aabitsa rolli. See näitab lühemate kogemuste näol, milleks VR võimeline on. Siin leidub vaid kiivriga juhitavaid mänge (Ocean Descent) kui ka intensiivsemaid kontrollerina standardpulti soovivaid mänguelamusi (Scavengers Odyssey).
Sealt edasi on võimalik osta VR mänge (nii neid, mis VR seadet nõuavad kui ka selliseid, millel piiratud VR funktsioon mõne eraldiseisva osa või elemendi näol), mida hetkel Playstation Store'is saadaval ligikaudu 80.
Need on E-sporter Rigs, rallimäng Driveclub ja seiklusmäng Robinson: The Journey on proovituist märkimisväärsemad. Kõik kahjuks ka oma vigadega.
Kõik eeldavad tugevaid VR-jalgu. Robinsoni olin sunnitud pooleli jätma, kuna halb enesetunne mängides (isegi lühemate sessioonide kaupa) pigem süvenes, aga ka Rigsi kiire liikumine pani pea pööritama, isegi mängu mugavusseadeid kasutades.
Driveclub on samm edasi immersioonis ja kaks sammu tagasi pildis (originaalmäng on tänaseni üks elutruumate ilmastikuefektidega rallimänge, mis saadaval). Seda muidu igati sisukat ja funktsionaalselt lõbuvara iseloomustavad hägune keskkond ning sõidukid, mis vaateväljas eemaldudes ühe enam pikslipudruseks muutuvad.
Kriitikutelt on kiidusõnu teeninud Rez, Thumper, Until Dawn: Rush of Blood ning EVE: Valkyrie.
Strateegiamängudele annab VR samuti uue näo. Tetheredi demoversioonis seatakse sinu ette terve mänguala, mida sa pilvepiirilt jälgid ning mille pinnal askeldavaid tegelasi sa kiivri ning kontrolleri sümbioosis juhid. Valikute tegemine on kiire ja vahetu, kontroll toimuva üle perfektne. Täpselt see, mida strateegiamängur vajab.
Võtsin RE7 Kitcheni proovimisel kiivri peast. See üllatas mind tõsiselt. Õudukas tundus järsku taas hirmutav, kohaloleku ja ohutunne häiriv. Sama pingeline tundub esimesel korral thrilleri London Heist lõpus toimuva kakluse abitult jälgimine. Aga isegi Ocean Descent, mille jooksul hai su sukeldumispuuri ründab, paneb end veidi abituna tundma.
Testimisel reageerisid inimesed siiski erinevalt, väljuhäälsest reaktsioonist suhtelise emotsioonituseni. Aga päris ükskõikseks ei jäänud keegi ja üsna üksmeelne oli ka arvamus, et VR on üsna asjalik vundament arendamiseks.
Suurimaks pettumuseks ongi mängud, milles toimub kiire ja ebaühtlane liikumine (ralli, FPS) ning elamuse rööbastele toomine tegelikult mänguri jaoks ei sobi. Suurem osa meist on harjunud aktiivselt mängus osalema ja immersioon seda ei asenda.
Milleks VR veel kõlbab, aga päris valmis ei ole
Suurelt virtuaalekraanilt videomängude, Netflixi või YouTube`i uudistamine on võimalik, ent kas ka nauditav? See annab küll kinolina ees viibimise tunde, kuid pilt kaotab kvaliteedis liialt, iseäranis kui oled UHD kvaliteediga harjuda jõudnud.
Minutitega sai selgeks, et telerit ma siin VR-i vastu ei vaheta. Cinema mode (kinorežiim) on üks neist featuuridest, mis manuaali kirjutatuna uhke välja näeb, aga tegelikkuses kiiresti unustatakse. Samuti on peaaegu talumatult udused ja pikslilised Littlstar Cinema aplikatsioonis pakutavad videod.
Tasub proovimist ja jälgimist
Kipun arvama, et PSVR ega ka ükski teine VR seade ei ole meelelahutusmaastikul hetkel see ese, millest üle ega ümber ei pääse.
Selle kasutamisega võivad kaasneda ajutised terviseprobleemid (halb enesetunne, peapööritus, reaalsusest irdumise tunne, väsinud silmad), see on rahakotile kurnav, sellele toodetud mänguvara koosneb suures osas pigem lühikestest elamustest kui täispikkadest mängudest, see toob aastal 2017 juhtmed sinu majapidamisse tagasi ja toob neid rohkem kui sa juhtmevabaduse revolutsiooni käigus vahepeal kaotanud oled.
Tehnoloogiate arenemisel (graafika oli see, mida suurem osa mul VR-i testida aidanud sõpradest nõrgaks kohaks pidasid, aga probleeme esines ka signaali kadumisega peakomplekti/kontrolleri ja kaamera vahel).
Juhtmehulga vähenemisel, kasutamismugavuse kasvamisel, kuid kindlasti ka seadmete hinna langemisel, on virtuaalreaalsus miski, mis võiks päriselt konsooli kõrvale tulla.
Ilma ostjata VR ei arene, aga ostja peab olema hästi motiveeritud ja usaldav. Kõige kainem soovitus võimalikule ostuhuvilisele olekski täna kaheastmeline. Mõlemad samaväärselt olulised.
Esmalt peab PSVR-i kindlasti proovima (nii leebemaid kui intensiivsemaid mänge, võimalusel mitu sessiooni järjest), mõistlik oleks ka oodata ja jälgida, kas Sony ja mängutootjad seadet endiselt toetavad. Minu enda panused ja huvituv pilk on PSVR-i võimalikul edasiarendusel.
Plussid
+ Mängukeskkonnas kohalolekutunne, võimalus ringi vaadata, on rabav
+ Kiiver on mugav ja ei kurna kaela
+ Üsna suur hulk saadaolevaid ning ka tulekul mänge/elamusi
+ VR pole sõnakõlks, see töötab tõesti
Miinused
– Suur hulk juhtmeid ja lisaseadmed su elutoas
– Erinevate mängude mängmisega kaasneb halb enesetunne
– Paljud saadaolevad mängud on lühikesed interaktsioonivabad või -vaesed elamused
