Dokumentide seas surfamiseks tasub liikuda CIA digitaalsesse lugemistuppa.

1952. aasta augustist ehk ajast pool aastat enne Stalini surma pärinev raport kirjeldab muuhulgas üsna detailselt seda, millised olid siinsete elanike harjumused baarides-restoranides ning ka seda, mida poes müüa oli ja missuguste hindadega.

Raport ütleb, et eestlased käivad üldiselt odavamates baarides, kus on võimalik püstijalu naps sisse kulistada ja lahkuda. Mainitakse, et üldiselt eelistatakse juua aga kodus, kuna see on turvalisem. "On teada juhtumeid, kus inimesi on räägitud jutu tõttu restoranidest või avalikest baaridest minema viidud; kuna mõned inimesed ei suuda joobnuna oma sõnade eest vastutada, võivad tulemused olla ohtlikud," nendib raport.

Tallinna restoranidest on välja toodud Gloria, Laine ja Kuninga restoranid, lisades, et need on laupäeva-pühapäeva õhtuti alati rahvast täis ja valdav osa klientuurist on vene rahvusest.

Raporti avalehekülg.

Aluspükse otsi kui tikutulega

Olukorra kohta poelettidel ütleb raport, et kaubavalik ja kaupade kättesaadavus on viimase paari aasta jooksul oluliselt paranenud, aga see ei tähenda, et kõigile kõike jätkuks. Tallinnas peab CIA teatel näiteks sobivas suuruses aluspükste leidmiseks mitmeid poode läbi kammima. Sokkide ja kingade puhul juhtuvat aga sageli, et võib komistada sellise paari otsa, millest üks on ühe ja teine teise suurusega. Täiskasvanute talveriideid tuleb osta suvel, kuna talvel pole neid saada. Tenniskingade pärast pidavat kevadeti naiste seas poes lausa rüseluseks minema.

Kauba kvaliteedi kohta jätkub raportil laitust: toiduained on maitsetud, tarbekaubad lühikese elueaga. Eriti kehvad olevat kõikvõimalikud lukud ja tabad, mille saavat lihtsa traadiga lahti muukida.

Haapsalus ei saa inimesed poes suheldud

Ühe paigana, kus kaubanduses keeleprobleem tugev olevat, toob luure välja Haapsalu - suurem jagu poemüüjaid on vene rahvusest ega oska eesti keelt ja ümbritsevatest maapiirkondadest poodlema tulevad inimesed ei oska jälle vene keelt. Mainitakse ka, et poemüüjad (mitte Haapsalus, vaid üldiselt), kelle palk on väike, on õppinud eriti toidupoodides "vahelt võtma".

Palga osas mainitakse, et inimesed maksavad sellest maksudena ära 10-15 protsenti, mille sisse käivad tulumaks, lastetusmaks ja muud. Tööliste palk jääb 400-600 rubla vahele, arstid teenivad 600-800 rubla, ministrid ja ametnikud märksa rohkem, aga nende rahanumbrit luure öelda ei oska. Eriti kõrget palka pidavat saama Tartu (tollal Riikliku) Ülikooli ja Tallinna Polütehnilise Instituudi juhtkond ja Teaduste Akadeemia liikmed. See võimaldab neil inimestel hästi elada ja tavakodanikest märksa paremini riides käia, mis loob nähtava kontrasti.

Raporti teine lehekülg.

Lisaks on CIA ära toonud ka toidu- ja tarbekaupade hinnatabeli. Siin on mõningad väljavõtted sellest. Toidukraami osas on märgitud kilohinnad, kui pole kirjas teisiti ja jutumärkides on CIA lisatud märkused.

Või ("pole alati saadaval"): 35-40 rbl.
Margariin - 25 rbl.
Piim (talvine liitrihind, "pikad sabad"): kuni 4 rbl.
Rukkileib ("peaaegu alati madala kvaliteediga, alaküpsetatud, pikad sabad"): 1.80-2.00
Saiapäts ("alati sabad välja arvatud kohvikutes, kus hind on kõrgem"): 0.50 - 1.50
Sealiha ("hinnad varieeruvad, alati pole saada"): 35 rbl.
Vorst ("olenevalt sordist): 10-60 rbl.
Suhkur ("korraga müüakse ainult pool kilo suhkrut ja seda pole alati saada, suhkruga varustatakse kauplusi väikeste koguste kaupa ja suhkrujärjekorrad on alati pikad, mõnikord kuni 300 inimest"): 12 rbl.
Kange alkohol (liitrihind): 25 rbl.
Õlu (liitrihind): 4.30 - 6.00 rbl.

Tarbeesemeist tasub ehk välja tuua, et sõiduauto Moskvitš hind oli raporti kohaselt 1952. aastal 9000 rubla.

Eraldi märkus: "Maiustused, koogikesed, šokolaad, kange alkohol, õlu, sigaretid ja paberossid, seep, odekolonn ja parfüümid on alati saadaval."

Raporti kolmas lehekülg hindadega.