Kuidas Kanada omale äkitselt uue saare juurde sai? Teadagi kuidas
Coronationi liustik katab Kanadas Nunavuti autonoomses regioonis asuva Baffini saare kagupoolset osa. Saar ise on senistel andmetel 507 451 ruutkilomeetrit suur ja hoolimata sellest, et jääaeg pole seal siiani lõppenud, elab saarel ka 11 000 inimest.
Kuid jääkate, mis seda saart seni peitnud, on hakanud järjest intensiivsemalt sulama, paljastades ka palju asju, mida pole keegi võinud näha juba kümneid, kui mitte sadu tuhandeid aastaid. Näiteks on mandrijää kadumine saare fjordides toonud nähtavale ühe uue saarekese, mida ükski senine meetod läbi jää kaardistada ei võimaldanud. Kuid NASA satelliidid on oma armutud: mis nähtaval, see pildil.
Saar ise, olgugi pisike, koosneb peamiselt lahtisest mudast ja kividest, mis püsinud ülimalt aeglaselt voolava jääjõe all. Tavaliselt on alust arvata, et sellised saarekesed ilma katva jääkihita kauaks püsima ei jää, aga seekord on Massachusettsi Nicholsi kolledži liustikuteadlane Mauri Pelto veendunud, et see saar võib jääda ka püsima.
Juba aastakümneid on Baffini saare Cumberlandi poolsaart kattev Coronationi liustik soojenemisele järele andnud, ühendus Elena liustikuga katkes juba ajavahemikus 1943-1949, kuid jää taandumise tempo on järjest kiirenenud. Kaugeima jäätumise piir taandus ajavahemikuga 1890-1989 keskmiselt 12 meetrit aastas. Ajavahemikus 1989-2016 on taandumine juba 30 meetrit aastas.
Alates 1989. aastast on Baffini saare liustik selle põhjapoolse fjordi kohal taandunud lausa 1,1 kilomeetrit. Lõunapoolsetel fjordidel on taandumist 500 meetrit. Kuna aga tegemist on mandrijääga, mis valgub merre ja sulab seal, põhjustab selliste liustike sulamine pikemas perspektiivis just maailmamere pinna tõusmist.
Varasemad saarekesed, mis niimoodi jää alt paljastunud, on tänaseks juba jää- ja veevoolu tõttu ära uhutud. On aga alust arvata, et sajandi keskpaigaks on varem jääga kaetud Baffini saar täiesti alasti.
Paljudel polaaraladel on viimastel aastatel nähtud ligemale 20 kraadi soojemat ilmastikku kui tavaliselt, kusjuures põhjanabal on tavalise miinus 40 kraadi asemel nähtud lausa plusskraade.
Väita, et inimtegevus seda üldse ei mõjuta, oleks sama pime, kui väita, et seda mõjutab vaid inimtegevus. Kliima soojenemine, eriti tööstusrevolutsiooni läbi teinud põhjapoolkeral, on teaduslik fakt.
