Peamine põhjus, miks USA oma Apollo-kosmoselendudele väga järsu lõpu tegi

On mõistagi selge, et probleemiks, miks USA kosmoseorganisatsioon NASA 1972. aastal Apollo kuulendudele kiire lõpu tegi, ei olnud mingi kohtumine teisest tähesüsteemist saabunud tulnukatega Kuu peal. Põhjus oli palju maisem.

See hetk, mil Neil Armstrong ühel 1969. aasta juulikuu päeval astus esimest korda Kuu pinnale, läks ajalukku õige mitme rekordiga. Esiteks oli ta üldse esimene inimene Kuu peal. Teiseks vaatas seda sündmust televisiooni otsepildi vahendusel maailmas enam kui pool miljardit (530 miljonit) inimest, mis on tänase päevani üldse enim vaadatuim teleülekanne, olgugi, et sündmus leidis eurooplaste jaoks aset öösel ja idabloki riigid ülekannet isegi ei näinud (peale Poola ja Rumeenia).

Kuid rekordiliseks oli ka Kuu-käikude maksumus.

1973. aasta seisuga, mil oli otsustatud, et Apollo lennud enam ei jätku, oli kogu programm maksma läinud toonases rahas 25,4 miljardit dollarit. Kui summa inflatsiooni arvestades tänastesse dollaritesse ümber arvutada, maksis see 138,9 miljardit dollarit (võrreldav praegu terve Bulgaaria riigi sisemajanduse kogutoodanguga). Summa küll jagunes 12-aastasele perioodile 1961-1972, aga oli selge, et tegemist oli ühe kõigi aegade kalleima kosmoseprogrammiga üldse, mille tulemusel sai vaid kinnitust, et Kuu on tõeliselt elutu koht.

NASA aastaeelarve on 2017. a 19,3 miljardit dollarit, kuid mõistagi kulutavad kosmosevallutusele ka arvukad firmad Ühendriikides, ning paar aastat tagasi arvestati, et ameeriklased kulutavad kosmoseprogrammile 40 miljardit, hiinlased 11 miljardit, venelased ligi üheksa, indialased enam kui neli miljardit dollarit. Euroopa kosmoseagentuuri kogueelarve 2017. aastal on 5,75 miljardit eurot ehk kuus miljardit dollarit. Kogu planeedi kosmoseagentuurid kokku pole võimelised kokku ajama nii suuri summasid, kui läks vaja kuuele lennule Kuule ja tagasi.

2010. aastal arvestati, et USA on kosmoselendudele üldse kulutanud 486 miljardit dollarit, keskmiselt 8,3 miljardit dollarit aastas. Kuid kogusummat arvutada on ülimalt keeruline, arvestades kursirallisid, mida dollar vahepeal nii üles kui alla läbi on teinud. Õnneks tuleb meile appi dollari inflatsiooni kalkulaator, mis võimaldab võrrelda omaaegsete asjade maksumusi tänases rahas alates 1913. aastast peale. Seega on ameeriklased kosmoselendude alla pannud enam kui pool triljonit dollarit.

Enne Apollot

Enne Apollot oli ameeriklastel esmalt Mercury programm, aastail 1959-1963, maksumusega 277 miljonit dollarit 1965. aasta rahas - tänases rahas oleks see 2,1 miljardit dollarit. Kuna lendu saadeti kuus kosmoselaeva kokku kuue piloodiga, võib igaüks stardimaksumuse ise kokku arvutada. Programmiga haakus küll ka 20 mehitamata lendu.

• Venelastel oli samal ajal kuus Vostoki-lendu 1961-1963 Juri Gagarinist kuni Valentina Tereškovani, mille maksumust me ei tea.

Seejärel oli ameeriklastel programm nimega Gemini, 1961-1966, maksumusega 1,3 miljardit 1967. aasta USA dollarit. Praeguses rahas oleks see 9,45 miljardit. Ainus nn "Mercury Seitsmest" astronaudist, Deke Slayton, kes Mercuryga lennata ei saanud, oli seekord valimas astronaute kümnele mehitatud lennule, kokku sai orbiidile 16 meest. Slayton ise pidi küll veel ootama ära Apollo-Sojuz testprojekti 1975. aastal, et oma esimesele lennule saada.

• Venelastel viis Voshodi programm vaid kahe lennuni 1964-1965, kusjuures neli järgmist käis Moskvale juba rahaliselt üle jõu.

Apollo programm sai USA-s stardi juba 1961. aastal, kuid esimeste testlendudeni jõuti alles 1966 ja kokku 16 edukat starti viisid seejärel ka meeskonnad pikemale kosmoselennule. Vahele jäi küll katastroof 1967. aastal, mil Apollo 1 meeskond raketi põlengus hukkus. Õnnestunud mehitatud Apollo lennud kandsid numbreid Apollo 7 kuni Apollo 17, ning kuus neist suutsid ka viia meeskonna Kuu peale. Apollo 13 pidi küll rikke tõttu maandumata naasma. Kokku 24 astronauti said nendel lendudel käia. Olid ka kavas lennud Apollo 18, 19 ja 20, aga need jäid eelarvekärbete tõttu ära. Järgnevalt on Apollo programmi tulemuseks ka Skylabi neli missiooni ja 1975. aasta põkkumine Apollo juhtimismooduli ja nõukogude Sojuz 19 missiooni vahel.

• Kui arvestada, et kuuekümnendate alguses olid NSV Liidu saavutused kosmoses samas suurusjärgus, võib paraku vaid oletada NSV Liidu kosmoseprojektide tegelikku maksumust. USA luure keskagentuuri CIA hinnangud küll näitasid kuuekümnendate esimesel poolel, et NSV Liit jääb kosmosevallutusel rahaliselt USA-le ligemale kolmekordselt alla, jõusuhted hakkasid tasanduma kuuekümnendate keskel. Ometi käis Kuule minek juba Moskvale üle jõu.

Pärast Apollot

Skylab läheb küll eraldi lahtrisse, sest nende kosmosejaamade (1966-1974) maksumuseks sai 2,2 miljardit dollarit (10,8 miljardit tänast dollarit). Apollo-Sojuzi testprojekti maksumuseks ameeriklaste poolel oli 245 miljonit dollarit, ehk 1,1 miljardit tänast dollarit.

• Venelastel oli vastu panna Saljut-programm kokku seitsme kosmosejaamaga 1971-1985, hiljem juba jaamaga Mir (1986-2001), ilmselgelt veelgi suurema vajadusega raha kokku hoida.

NASA on vajanud järjest enam eelarvekärpeid ja tuleb arvestada, et rekordiliseks oli NASA eelarves 1966. aasta ligemale 44 miljardi dollarilise väljaminekuga kosmosevallutusele, kahanedes 1970. aastate lõpuks 14 miljardile, kerkides uuesti 24 miljardini 1991, vahepeal kahanedes jälle ja on tänaseks 19 miljardit.

Kui Apollo programmile 1972. aastal kriips peale tõmmati, oli ka USA majandus elanud üle rängima krahhi, arvestades sellega, et dollar tuli 1971. aastal eemaldada kulla aluselt ja ühtlasi langes kokku ka kõiki läänemaailma rahaühikuid dollari küljes hoidnud Bretton Woodsi süsteem. 1973. aastal tuli ka kaela juba üleilmne naftakriis, boikottide ja konfliktidega, mis läänemaailma majandusele lisahoobi andis. Külma sõja aegne võidurelvastumine, Vietnami sõda, võidujooks kosmosesse oli riigi pankroti veerele ajanud. Ameeriklastel polnud enam võimalik raha raisata lendudele, mis sisulist kasu ei andud.

• Ka NSV liit langes sel ajal sügavasse stagnatsiooni, nii majanduslikult kui poliitiliselt, aga see kestis oluliselt kauemgi. Samas, naftakriis tuli Moskvale vähemalt 1970-te lõpus pigem kasuks.

NASA kosmosesüstikute programm, mis algas küll aastal 1972 ja sai lõpu 2012, võttis 41 aastaga kokku 198,6 miljardit 2010. aasta dollarit, praeguses rahas 221 miljardit. Kogusummas ületub Apollode maksumus, aga neli korda pikema ajaperioodi jooksul.

• Venelased said vaid ühe Burani testlennule viia 1988. aastaks.

Rahvusvaheline kosmosejaam, mille ettevalmistused algasid juba 1985, hajutab kulutusi rahvusvaheliste investorite vahel, selle maksumuseks peaks tulema ligemale 150 miljardit dollarit. Isegi sellise hiigelraha eest saame küll vaid pisikese alaliselt mehitatud jaama, mille tulemused pole kaugeltki sellist maksumust väärt. Kuid see on parim, mis meie planeedil praegu välja panna.

Lend Marsile? NASA arvestab oma ühekordse Marsi-lennu maksumuseks 18 miljardit, hollandlaste Mars One aga esimese lennu maksumuseks kuus, hilisematel neli miljardit dollarit. Ilmselgelt mõlemad alahindavad tegelikku maksumust. Venelased-hiinlased-indialased marsilendudest praegu ei julge isegi rääkida. Eurooplased on oma plaanid pigem kalevi alla pannud.