1627: Kui berberi korsaarid ründasid Islandit ja viisid ligi 400 inimest Aafrika orjusse
Mereröövlite kuldaeg Atlandi ookeanil saabus küll veidi hiljem, kuid Island sai nende rünnakut eriti valusalt tunda aastal 1627. Seekord ilmusid saare rannikule berberi korsaarid Murat Reis-noorema juhtimisel.
Hiljem on väidetud, et Islandilt viidi orjusse kaasa isegi 800 inimest, ajalooline analüüs viitab siiski pigem alla neljasajale. Sündmuse nimeks oli Tyrkjaránið (ehk siis Türgi röövimised), viidates sellele, et need mereröövlid, kes Islandi randa 20. juunist kuni 19. juulini 1627 puistasid, tulid Osmanite riigile kuulunud aladelt, peamiselt Marokost ja Alžeeriast. Rahvuselt olid mereröövlid seega pigem berberid või araablased, mitte türklased.
Kapteniks aga, kes piraate juhtis, oli eksitava nime taha Murat Reis-noorem peituv hollandlane, kes sündides kandis veel nime Jan Janszoon van Haarlem. Üheksa aastat varem oli ta ise Kanaaaridel (Lanzarote saarel) langenud berberi mereröövlite küüsi, läinud üle islami usku ja edasi juba rüüstanud Euroopa rannikuid Osmanite riigi vaikival soosingul. Tema röövretkede keskuseks kujunes Maroko linn Salé, kus 1624-1668 eksisteeris ka tema loodud mitteametlik Salé vabariik. Euroopa lääne- ja lõunarannikuil suurt kahju teinud Murat Reis-noorem küll suri millalgi 1641. aasta paiku, vahele jäi ka tema enda viieaastane vangipõli Malta rüütlite käes (1635-1640).
Aga mida tema ajal näha sai, oli seega vastassuunaline orjakaubandus Euroopast Mustale Mandrile.
Niisiis juunis ja juulis 1627 ilmusid mereröövlid nelja laevaga ootamatult Islandi rannikule, rüüstades Grindavíki, Berufjörðuri, Breiðdaluri ja Vestmannaeyjari külasid, viies kaasa röövsaagi, sh ka ligemale 400 kohalikku elanikku. Aafrikasse viiduna, müüdi nad kõik Salé orjaturul maha (võib arvestada, et Islandi elanikke oli sel ajal 60 000).
Murat Reis-noorem (kellel pole nähtavasti mingit sugulust albaanlasest admirali Murat Reis-vanemaga, kes suri 1609) oli leidnud ühe taanlasest orja (kes ise ilmselt piraatide orjusse langenud) ja selle juhendamisel leidis tee Islandini.
Kaluriküladest polnud küll suurt midagi röövida peale külmutatud kalade, küll kaaperdasid nad Islandi vetes mitu Taani laeva ja võtsid, nagu juba märgitud sadu inimesi orjusse kaasa. Juba enne Islandile jõudmist oli sarnast rüüstetööd tehtud Inglismaa rannikul.
Üks kohalikest kirikuõpetajatest tapeti Islandil rüüstamise käigus, teine, Ólafur Egilsson võeti orjusse kaasa, kuigi läkitati aasta hiljem Taani, kaasas lunarahanõue orjusse viidud islandlaste ja taanlaste vabastamiseks. Egilssoni mälestused orjapõlve kohta said hiljem ka trükitud. Tema naine sai koju üheksa aastat hiljem, tema pojad jäidki kadunuks.
Islandi allikad teavad küll vähem kui neljasada äraviidut, aga eks merel võis ju Taani laevu rohkemgi röövlite küüsi langeda. Prantslane Emanuel d'Aranda, kes islandlasi orjuses kohtas, võis 1666. aastal igatahes kirja panna legendi kaheksasajast äraviidust.
Üksikud islandlased põgenesid orjusest ja jõudsid peagi tagasi koju, 1631. aastal jõudis Islandile ka kiri Guttormur Hallssonilt, kes teatas, et islandlaste orjus võis olla väga erinev, mõni sai peremehega hästi jutule, teist piinati tõsiselt. Kümme aastat pärast röövimist jõudis koju tagasi veel 27 islandlast, enamik aga kaduski Aafrika sügavustesse jäljetult.
Guðríður Símonardóttir (elas 1598-1682) oli aga islandlanna, kes müüdi konkubiiniks, kuni Taani kuningas Christian IV lõpuks lunaraha maksis ja ta ühena vähestest tagasi vabadusse toodi. Islandil abiellus naine ühe kuulsaima poeedi Hallgrímur Péturssoniga, kuigi kaasmaalased teda just sõbralikult vastu ei võtnud, teda sõimati lausa hooraks, orjapõlves toimunu pärast.
