Ootamatu asi, mida hiinlased alles nüüd õpivad ise valmistama
Aasta tagasi tuli Hiina peaminister Li Keqiang avalikkuse ette sensatsioonilise avaldusega, väites, et riigi tootjad ei tule siiani tehnoloogiliselt nii lihtsa lahenduse, kui kuulotsaga pastakate valmistamisega, vahendab BBC.
Probleem ei ole pastakate valmistamises tervikuna, vaid ainult nende otsadega, kus pöörlev pisike kuulike võimaldab pastat kirjana paberile kanda, ilma et hiigelsuured tindiplekid (või olgu siis, pastaplekid) välja valguks. Võiks arvata, et tänapäevase tehnoloogia juures oleks selliste asjade tootmine kerge, eriti hiinlaste jaoks.
Kuid ilmneb, et nende otsikute valmistamiseks on vaja kõrge täpsusega masinaid ja ülimalt õhukesi terasplaate, millest detaile välja lõigata. Hiina teras on aga jäänud kvaliteedilt sellistele nõuetele alla. Täppistööstusest jääb selgelt puudu, kuigi Hiina valmistabki enam kui poole kogu maailma terasest.
Tuleb välja, et ligemale 3000 Hiina pastakatootjat, kelle kirjutusvahendeid ka paljud meist on globaalse turuolukorra tõttu sunnitud kasutama, on seni importinud pastakate otsi mujalt maailmast, ligemale 17,3 miljoni dollari eest aastas. Ja alles nüüd jõuti ettevõttes Taiyuan Iron and Steel Co väidetavalt esimeste 2,3-millimeetriste pastakaotsakuulide valmistamiseni, mis tegelikult tarbija vajadustele vastaks.
Teadaolevalt patenteeris esimese kuulotsaga tindipliiatsi juba 1888. aastal Ameerika leiutaja John J. Loud, modernse pastapliiatsi (ingl k ballpoint pen, saksa k kugelschreiber, soome k kuulakärkikynä, vn Шариковая ручка) isaks võib aga pidada Ungari ajakirjanikku László Bírót, kes leiutas pastapliiatsi 1938. aastal oma keemikust venna György abil. 1943. aastast panid nad pastakatööstuse käima Argentinas, hiljem levis uus leiutis juba üle maailma. NSV Liidus hakati selliseid pastakaid tootma alles 1965 šveitslaste kaasabil.
