Kindralleitnant Terras: Eesti vajab külma pead ja julget meelt
Kaitseväe arendamisest, koostööst liitlastega, poliitilistest tõmbetuultest ja aasta jooksul saadud õppetundidest järgmise aasta plaanide valguses räägib ajakirjale Sõdur kaitseväe juhataja kindralleitnant Riho Terras.
Millised on teie arvates lõppeva aasta olulisemad sündmused Eesti riigi kestvust silmas pidades?
Need sündmused, mis minu hinnangul maailma tegelikult ümber kujundasid, leidsid aset üle-eelmisel aastal Ukrainas. Muidugi võivad ka mõned parasjagu käimas olevad poliitilised sündmused ajalugu muuta, kuid arvan, et rahulikku meelt säilitades suudame me need üle elada. Olgu see siis Brexit või USA presidendivalimised, tahan siiski loota, et need ei muuda maailma teistsuguseks.
Meie jaoks oli lõppeval aastal konkurentsitult olulisim NATO riikide Varssavi kohtumine oma otsustega. Neiski ei ole mõtet näha mingeid ajaloo lõpu kuulutajaid, kuid need on olulised ja suured sammud õigel teel. Otsus saata Balti riikidesse ja Poola eelpaigutatud relvastatud sõjalises valmiduses üksused oli tähtis ja siit on hea edasi minna. Veel aasta enne seda tundus asjade taoline käik ulmeline ja võimatu. Et kui 28 riiki otsustavad, et nad peavad midagi tegema ja teevad selle ka ära. Minu silmis ei seisne Varssavi kohtumise tähtsus mitte ainult otsuste sisus, vaid ka selles, kuidas need tehti – kõikide riikide ühises arusaamises. 28 riiki ühiselt otsustasid kaitsta NATO idapiiri, mitte olnud nii, et mõned liitlasriigid otsustasid saata meile appi inimesi. Me peame püstitama endale olulisi sihte ja kui me nende nimel korralikult tööd teeme, siis me suudame neid ka saavutada.
Kui aastale veel tagasi mõelda, siis tulevad mulle meelde ka meie vigastatud sportlaste saavutused rahvusvahelistel Võitmatute sportmängudel (Invictus Games) Ameerika Ühendriikides tänavu suvel. Meie teenistuses vigastada saanud võitlejad, kes on leidnud endale võimetekohased spordialad, tõid sealt ära kokku üheksa medalit – neist kolm kulda, kolm hõbedat ja kaks pronksi ja nende meeste üle olen ma tõeliselt uhke.
Mis on NATO liitlaste üksuste idapoolsetesse liikmesriikidesse paigutamise protsessis ajutist ja mida saame pidada jäävaks?
Ajutine tähendab, et üksused viibivad siin konkreetse ajavahemiku. Roteerumine tähendab, et valdavalt ei tule liitlaste sõdurid siia koos peredega. Kuigi on ka neid, kes jäävad kauem kui pooleks aastaks. Protsessi jäävaks osaks on NATO kui terviku sõnum, et ta tahab kõigi oma liikmesmaade turvalisusele panustada. See on igaühele nähtav ja kuuldav ning me ehitame nende tulekuks ka jäävat infrastruktuuri, mida ju kaasa ei võeta. Kui rahvusvaheline olukord muutub, siis otsustavad 28 riiki taas ühiselt, kas sellist heidutavat kohalolekut on vaja või mitte. Minu seisukoht on, et praeguse lahenduse peab NATO põlistama ja selleks on vaja kõik meie tööks vajalikud dokumendid sellesuvise poliitilise otsusega kooskõlla viia ja nendest ka tulevikus lähtuda.
Mida peaks ülejäänud Läänemere maad ühiselt tegema, et taastuks ühe kindla riigi rikutud kuvand Läänemere regioonist kui rahumeelsest paigast?
Ma ei usu, et see rahumeelsus täiesti paigast ära oleks läinud. Me oleme oma liigse ärevusega seda kuvandimuutust võimendanud. Minu arvates on meil siin endiselt üsna rahulik paik.
Rääkisin just Balti kaitsekolledži kõrgemate riigiametnike ja vanemohvitseride kursusel, et vaadake ringi, kas meil on siin sõda. Tegelikult ju pole, aga selle rahu säilitamiseks peame tekitama rutiine. Keegi ei arutle selle üle, kas on ohtlik või pingeid eskaleeriv, kui Ameerika sõdurid on Sitsiilias Sigonella mereväebaasis või Ühendkuningriigi sõdurid on Saksamaal. Ka meie peaksime võtma rahulikuma tooni. Britid ja teised liitlased tulevad, nad on üks osa meie plaanist ning nad õpivad ja harjutavad koos meiega. Nad on valmis koos meiega sõdima.
Ma ei usu, et soomlased oleksid kunagi Venemaa suhtes valvsust kaotanud. Rootslastel oli õigustatud ootus rahulikule elule, sest Rootsi riik on väga pika aja sõdadest eemal olnud ja rahvas ei ole harjunud tundma hirmu. Nüüd, kui maailm rebeneb igast otsast, on Põhjala-Balti dimensioon meie jaoks üha olulisem ja selles suunas tuleb veel palju tööd teha.
Kuidas edeneb lisaks 1. jalaväebrigaadi ja keskpolügoonil käiva tormilise arendamise taustal 2. jalaväebrigaadi taristu ja eriti Nursipalu harjutusala väljaehitamine?
2. jalaväebrigaad on taristu poolest juba valmis, aga mis puutub harjutusaladesse, siis nendega on kitsas igal pool. Ega me üksnes keskpolügooniga seda asja nagunii ei lahenda. Nursipalus on ruumi küll. Põhiline on saada kohalike inimestega kokkuleppele. Me tegutseme ju oma inimeste, oma riigi kaitseks. Peab veel tööd tegema, et tekiks üldine mõistmine – kaitseväelased peavad kuskil harjutama, sest muidu nad ei saa õppida riiki kaitsma. Arusaam, et muidugi olen riigikaitsmise poolt, aga mitte minu tagaaias, palun – see on paraku ajast ja arust.
Seni kaalume ka teisi võimalusi, et laiendada oma harjutustegevuse ala. Oleme teinud jõupingutusi ja pidanud plaane koos teiste Balti riikidega, et kaitsevägede harjutamisvõimalusi suurendada. Läti ei ole ju ka Lõuna-Eestist väga kaugel ning kui liitlased ka sinna kohale jõuavad, siis muutub Põhja-Lätis harjutamas käimine vägagi tavapäraseks. Ega harjutusalal pea ju pidevalt kohapeal olema. Sinna liigutakse vaid õppuste ja harjutamise ajaks. Lätlased mõtlevad praegu läbi, kuidas neid alasid arendad ja vajadusel leiame koos lahenduse.
Õppus Siil 2015 näitas, et vajadusel tulevad meie reservväelased kohale ja muutuvad väeks. Kas meil jagub neid juhtima pädevaid, motiveeritud ja ennast täiendavaid reservallohvitsere-ohvitsere?
Kogu meie reservväe väljaõppesüsteem toodab neid juhte ja hoiab reservis ning seega on need juhid olemas. Reservohvitseri ja -allohvitseri karjäärimudeli kallal on pikalt töötatud ning loodan, et veel selle aasta lõpus või järgmise alguses saame ka seal selgelt mõõdetavad väljaõppealased verstapostid paika. Et ka reservis olles oleks võimalik omandada teatud tasemeni vajalikku sõjanduslikku haridust, ole ainult mees ja võta vastu, mida pakutakse. Ma arvan, et meie reservlipnikud on pädevamad kui mõnedki elukutselised mõnes teises armees ja ma olen nendega väga rahul.
Me peame mõtlema ka sellele, et reservväe suurus on meil praegu 21 000, uue kava kohaselt 25 000 meest. Ning kui me neid kogu aeg juurde toodame, siis me peame andma neile ka selle võimaluse, et nad ühel hetkel ei pea enam ootama äkk-kutset õppekogunemisele. Hoiame seda aktiivset reservi 3–6 aastat ja siis nad lähevad edasi üldreservi. Kes siis soovib, see saab teha juhikarjääri reservis, aga kes ei taha, sellele kohustuseks seda teha ei saa.
Kaitseliit on talle omaselt keerulisel ajal jõudsalt oma liikmeskonda kasvatanud. Kas kuskil on ka piir, millest edasi me seda vaba tahte väge enam korralikult välja õpetada ning moodsa relvastuse ja varustusega katta ei suuda?
Kaitsevägi on kutsunud arhitektuuritudengeid osalema Tapa linnaku planeerimisel, kaasanud tsiviilmeedikuid ja -meditsiiniasutusi suurematel õppustel, on loovutanud osa logistilisi toiminguid tsiviilfirmadele ning sellise lõimumise näiteid on teisigi. Mida saaks kaitsevägi veel teha, et Eesti ühiskond võiks tunda end erinevateks võimalikeks kriisideks paremini ettevalmistunult?
Need on kõik olnud väga head projektid. Mida rohkem kogu riigiga ühiselt valmistuda oma riigi püsimajäämiseks, seda parem see riigile on. Meil on liiga harjumuslikuks saanud palju sundi, igasugused sundvõõrandamised ja selline sundusega ähvardamine. Vahel on isegi lihtsam sõlmida rahuaegseid ja normaalselt tasustatavaid lepinguid meie erinevate võimelünkade täitmiseks. Tulevikus võimaldaks need ka kriisisituatsioonis antud toimingut kiiresti käivitada. Olgu need remonditeenused, kraavikaevamised või muud ekskavaatoritööd. Üks asi on võtta sunni korras ekskavaator üle, panna sinna oma sõdur peale ja vajalikud tööd ära teha. Teine asi on sõlmida rahu ajal ekskavaatorit omava firmaga leping, et kaevata kraav siit sinna. Ning veelgi parem on kohe kokku leppida, et kui peaks kõlama „kolm rohelist vilet“, siis kaevab firma selle kraavi vajalikku kohta kibekiiresti ära ja selle eest on juba ka ette tasutud. Nii teaksid firmad oma töid kavandades – mingis olukorras polegi ehk mõistlik jätkata poolelioleva hoone ehitamist, vaid targem on suunata oma tööjõud mingile muule varem kokkulepitud kaitseotstarbelisele rajatisele. Rahuaja taastudes saab pooleliolevat maja edasi ehitada.
Olid ajad, mil sildade, teede ja praamide ehitamisel oli üks olulisim nõue suutlikkus kanda tanki. Ehk peaksime taas hakkama praegu uusi sildu, teid ja praame ehitavatelt firmadelt küsima, kuidas nad meie liitlaste tankidega Challenger, Leclerc või Abrams hakkama saavad?
Ehk peaks. Võin kinnitada, et see on teema, mida pole unustatud, aga sellel ma ei tahaks siinkohal rohkem peatuda.
Uuenenud julgeolekuolukord on sundinud meid mõndagi kaitsevaldkonda eeliskorras arendama. Kuidas on õnnestunud täita kaitseväe personali kasvatamise ja hoidmise plaanid?
Peab tunnistama, et viimase kolme aasta jooksul olema me stabiilselt suurenenud, olema kasvanud 10% ja kaadri voolavus on vähenenud. Arvan, et eelmises kümneaastases plaanis algatatud personalialased tegevused, kaasa arvatud märgatav palgatõus, on mõjunud hästi meie personali kasvule. Kui sõjakoolis olid ajad, mil aastas lõpetas 15 ohvitseri, siis nüüd näeme, et igal aastal saame me juurde 50–60 noort ohvitseri.
Igas aastakäigus on üha enam noori mehi, kelle tervis ei küüni ajateenistuskõlblikkuse nõueteni, samas toimetatakse üha enam sõjalist tegevust vaimses ruumis. Ehk on käes aeg, mil kübersõduriks sobivuse tervisekriteeriume peaks üle vaatama?
Mulle on väga oluline, et ka kübersõdurid oleks võitlusvõimelised, sest küberrünnakud võivad olla vägagi füüsilised. Kui keegi tahab sellest enam teada, võiks lugeda Tom Clancy raamatut „Ohu vektor“, kus oli väga selgelt näidatud, et kübervaldkonnas saab füüsilise hävitamisega palju suuremat kahju teha. Küberajateenistus on meil tõesti juba sisse viidud ja toimib, aga mitte sellele ei taha me praegu keskenduda. Tähtis on hoopis see, et me saaksime suurendada nende eesti noormeeste ja neidude hulka, kes tulevad ajateenistusse. Ja seda me saame paraku suurendada sellega, et me vaatame üle oma nõudmised, vaatame üle põhjendused, millega inimesed ajateenistusest välja langevad ja teeme oma järeldused. Teinekord on väga hämmastav, kuidas ühest linnast on 80% ajateenistusealistest vaimselt haiged ja teisest linnast tuleb kohale normaalne hulk. Teisalt nendest, kes on mentaalsetel või psühholoogilistel põhjustel ajateenistusest vabastatud, 60%-l on autojuhiluba. See on ehk üks põhjustest, miks meil nii ohtlik liigelda on. Peaksime tegema tõsised järeldused olukorrast, kui selliste psüühiliste häiretega noored meil ringi sõidavad. Tundub, et mõningaid asju on vaja ümber vaadata.
Eesti sõjaväelased on juba 20 aastat osalenud erinevates ÜRO rahutagamise ja NATO rahutegemise operatsioonides piirkondades, kus olukord on jätkuvalt keeruline. Kuidas hoida alal kaitseväelaste motivatsiooni sõdurina välismissioonidesse panustada, kui rahuldavaid tulemusi naljalt ei paista?
Pole kokku puutunud probleemiga, et meie sõdurid ei tahaks missioonile minna. Motivatsioon on kõrge ja tahtmine on pidevalt olemas. Meie sõdurid saavad ka sellest päris hästi aru, et nad ei ole missioonil, et kellelegi vastumeelset demokraatiat viia, vaid täidavad seal oma liitlaskohust selleks, et meie liitlased tuleksid vajadusel siia. Hea motivaator on ka võimalus osaleda päris tegevuses ja teenida pisut raha.
Arengualaste saavutuste kõrval on kaitsevägi sel aastal kogenud ka mõnd mainet kahjustavat tagasilööki. Milliseid eetilisi järeldusi me peaksime tegema hiljutistest alkoholiga seotud sündmustest?
Mõni asi on väga lihtne. Tuleb aru saada, et iga vormi kandev kaitseväelane peab lähtuma kaitseväes ja laiemalt ühiskonnas kehtivatest väärtustest. Tuleb olla ennekõike iseenda vastu aus ja teadvustada, et kahju, mida üks selline alkoholitarbimine või, veel hullem, konterbant kaasa toob, on fundamentaalselt tõsine ja sügav. Selles olukorras saab ainult tunnustada meie mereväe ülema käitumist, kes võttis endale vastutuse ja näitas, et tema jaoks on sellised väärtused tähtsad.
Arvan, et merevägi ja ka kõik teised peavad toimunust mõjusad järeldused tegema. Ka vabal ajal oleme me kõik Eesti kaitseväelased, kes ei tohi unustada, et seni saavutatud head mainet peab hoidma. Tean, et alati pole see kerge ja teinekord tahaks lipsu lõdvaks lasta. Kuid ka siis peab üks hea taktik sündmuste käiku ette hindama nii, et ei rikutaks Eestis kehtivaid seadusi ja käitutaks ühiskonnas kujundatud väärtuste põhiselt.
Me ei taha endale tunnistada, et meilgi on mõnikord stress. Me oleme selleks liiga kõvad Eesti mehed. Meil käib praegu vastav uurimistöö ja ehk leiame ka viise, kuidas sellist stressi ennetada. Alkoholiteema pole ju omane ainult kaitseväele, lihtsalt see paistab vormikandjate puhul eredalt silma. Siin peab võtma igaüks endale vastutuse ja näitama julgust, et kui mul on probleem, siis ma tunnistan seda iseendale. See on kõige raskem.
Kuidas võib Brexit mõjutada meie koostööd Ühendkuningriigi kamraadidega NATO idatiiva tugevdamisel?
Esmalt me peame silmas pidama, et eks Brexit tuli ka brittidele endile üllatusena. Euroopa Liidus oleme näinud Ühendkuningriigi ohvitseride ja ametnike palju suuremat aktiivsust n-ö viimasel hetkel Euroopa huvides tegutsema hakata, seda eriti kaitsedimensioonile pühendumisel. Brexit on kindlasti väga halb asi Euroopale, aga just Euroopa peab nüüd ennast kokku võtma ja mitte laskma end pisikesteks kildudeks rebida, sest just ühtsuses on meie jõud. Praegu pole õige algatada uusi initsiatiive, vaid alal hoida seda, mis meil on, ning kontsentreerima selleks oma oskused ja teadmised. Olukord on justkui köieveos, kui hakkab asi käest ära minema, siis pannakse kannad maha, keeratakse puusad üles ning hoitakse, hambad risti, kuni paks poiss tuleb ja selle kõik tagasi tõmbab.
Brittidega tuleb mõistlikult asju ajada, nad on pühendunud, sest nad ei lahku Euroopast, vaid Euroopa Liidust ja sellisena tuleb meie suhteid ka näha. Arvan siiski, et see on reaalselt esimene kord, kui briti rahvas otsustas omaenda huvide vastu.
Saite septembri keskel NATO sõjalise komitee vanemaks. Mida see amet endast kujutab ja milline tunne on väikeriigi kaitseväe juhatajal seda vastu võtta?
See amet näitab peamiselt asjaajamise järjepidevust. Enne mind oli selles ametis pikalt ungarlane, veel varem sakslane. Komitee vanema koht pole valitav, vaid on samadel alustel diplomaatilise korpuse tavadega, et kõige kauem kohal olnu saab n-ö korpuse vanemaks. Ainus praktiline tähendus sellel ametil on selles, et kui Sõjalise Komitee esimees mingitel põhjustel ei saa kohtumist juhtida, siis saab seda teha see kõige vanem liige. Aga põnevaks teeb selle ameti asjaolu, et järgmise aasta jaanuaris saab ka Eesti suursaadik NATO-s korpuse vanemaks. Seega on meil seal kaks vanemat koos.
Algav aasta toob Eestisse liitlaste arvukad üksused ning Euroopa Liidu eesistumisega seotud ja kindlasti mitte ainult heatahtliku rahvusvahelise tähelepanu. Kui hästi oleme valmis kogu seda pinget taluma?
Kõike seda, mis meil on vaja uuel aastal lahendada, tuleb võtta kui terviklikku riigi ees seisvat ülesannet, kus üheskoos töötavad oma pädevuse piires erinevad riiklikud institutsioonid. Kogu meie tegevus peab olema omavahel koordineeritud, mitte ei tegutseta igaüks omaette. Peame planeerima ka strateegilise kommunikatsiooni sõnumeid nii Eesti sees kui ka oma liitlastega koostöös ja NATO-st välja. Selles vallas tunnen, et oleme plaanist veidi maha jäänud ja peaksime kiirendama, et jõuda sündmustest pigem ette. Järgmisel aastal on väga oluline edastada kindel sõnum, et on normaalne, kui NATO riigid ühiselt otsustavad oma vägesid sinna paigutada, kuhu nad leiavad neid aja- ja otstarbekohase olevat.
Eesti riigi sajanda aasta, 2018. aasta kevadel, on tulemas taas reservõppekogunemine Siil. Mida soovitaksite kõigile reservväelastele, nende peredele ja tööandjatele selleks oluliseks sündmuseks valmistumisel?
Seekordsel õppekogunemisel paneme põhifookuse meie vabatahtlikele ehk kaitseliitlastele ja Kaitseliidu maakaitsestruktuuri käivitamisele. Suurõppusest saab seega Kaitseliidu saja-aastaseks saamise tähistamiseks üks vägev tegu. Ma loodan väga, et meie ühiskond toetab ka seda õppust nii, nagu ta toetas Siili kordaminekut 2015. aastal. Loodan, et lisaks toetusele mõeldakse kaasa ja aidatakse leida juba enne õppust moodsaid ja mõistlikke lahendusi kõikide meie kitsaskohtade esiletoomiseks, et õppuse ajaks oleksime selle võrra efektiivsemad.
Kaitseliitlaste peredele langeb nagunii pidevalt suurem pinge. Just seetõttu tuleb neid juba enne Siil 2018 saabumist tänada pühendumise ja osalemise eest. Tööandjad näitasid juba eelmise Siili ajal ennast asjalike koostööpartneritena, kes leiavad koostööks ja hakkamasaamiseks mõistlikke lahendusi selle piiratud ajavahemiku jooksul, mil märgatav osa nende tööjõust korraga põhitööst kõrvale tõmmatakse.
Aasta lõpus tahan kõigile meie inimestele soovida lihtsalt rahu ja rahulikkust. Eestis pole sõda ja me oleme head tööd teinud, et sõda ootamatule meie õuele ei tekiks. Mida rohkem me kõik ühiselt pingutame, seda kindlam meie tulevik on. Uuel aastal ei saabu meie liitlased siia sellepärast, et käimas oleks mingi varjatud sõda, vaid selleks, et sellised kas või varjatud ohud ära hoida.
Jõulude ajal on peamine rahu. Soovin ka algaval aastal meile kõigile külma pead ja julget meelt.
