Videovaade Vormel 1 ajalukku: enne maailmameistrivõistlusi (aastad 1946-1949)

Võistlusklass Vormel 1 pärineb aastast 1946, kui Rahvusvahelise autospordiliidu alakomisjon pani paika piirid ringraja võidusõiduautodele. Vormel 1 võistlustele lubati kas vabalt hingava mootoriga masinaid, töömahuga kuni 4,5 liitrit, või kompressoriga mootoreil kuni 1,5 liitrit. Ühtlasi tekkis ka selle sarja noorem vend, Vormel 2 (algselt küll kasutati tähiseid Vormel A ja B) .

Esimene uue põhimõtte järgi korraldatud Vormel A võistlus peeti maha 1946. aasta 1. septembril. 1950. aastal jõuti ka esimeste Vormel 1 maailmameistrivõistlusteni, millega algas pihta ka F1 MM-ide kuulsusrikas ajalugu.

1946

Esialgu küll aasta üldvõitjaid ei selgitatud, kuid 1946. aastal peeti maha 20 Grand Prix-tiitlit kandnud võistlust.

Viis nendest võitis prantslane Raymond Sommer Maseratil, kolm prantslane Jean-Pierre Wimille Alfa Romeol, kaks brasiillane Chico Landi samuti Alfa Romeol.

Kuid automarkidest jäi Maserati (Itaalia, võitjad Sommer, Luigi Villoresi, Tazio Novolari, George Raphaël Béthenod de Montbressieux alias Raph, Henri Louveau ja Giorgio Pelassa) üheksa võiduga siiski peale Alfa Romeo (Itaalia, Wimille, Landi, Giuseppe Farina, Achille Varzi ja Carlo Felice Trossi) kaheksa, English Racing Automobiles (ERA, Briti, Leslie Brooke ja Tai prints Bira) kahe ja Bugatti (Prantsuse, George Abecassis) ühe võidu ees.

Sedasi nägi välja vormelite võiduajamine Nizzas (Nice'is) aprillis 1946, mille võitis Luigi Villoresi:

1947

1947. aastal peeti maha juba koguni 32 Grand Prix võistlust, millest kuus võitis itaallane Luigi Villoresi Maseratil, neli argentiinlane Oscar Alfredo Gálvez Alfa Romeol, kolm itaallane Achille Varzi Alfa Romeol. Konstruktoreist sai 13 võitu Alfa Romeo, kümme võitu Maserati, kuus võitu Talbot-Lago-Talbot (Prantsuse), kaks võitu ERA ja ühe võidu Delage (Prantsuse). Kuid ka sel aastal veel kogu hooaja võtmes tiitleid jagama ei hakatud.

Suurematest GP-võistlustest (nn Grandes Épreuves) võitis 1947 Šveitsi ja Belgia GP-l Jean-Pierre Wimille (Alfa Romeo), Itaalia GP-l Carlo Felice Trossi (Alfa Romeo) ja Prantsuse GP võit läks Luis Chironile (Talbot).

Omapärasemaid võistlusi oli Egiptuses Niiluse saarel peetud Gezira Grand Prix, võitjaks itaallane Franco Cortese:

1948

Kokku peeti maha 22 GP-võistlust, millest kuus võitis Villoresi (Maserati), kolm Farina (Maserati, hiljem Ferrari) ja kolm Wimille (Alfa Romeo). Maseratile võite 13, Alfa Romeole neli, ERA-le kaks, Talbot-Lago-Talbotile kaks, Ferrarile üks.

Üle mitme aasta peeti jälle Monaco GP, mille võitis Farina Maseratil, Šveitsi GP võitjaks tuli Carlo Felice Trossi (Alfa Romeo), Prantsuse GP ja Itaalia GP võitjaks Wimille (Alfa Romeo) ja Briti GP-l Villoresi Maseratil.

1949

Viimane hooaeg enne 1950. aasta Vormel 1 MM-i sisaldab kokku 27 Grand Prix-võistlust. Alberto Ascari (Maserati, Ferrari) võitis neist viis, argentiinlane Juan Manuel Fangio (Maserati, Simca Gordini) viis, Villoresi (Maserati, Ferrari) kaks, britt Reg Parnell (Maserati) kaks, britt Bob Gerard (ERA) kaks.

Konstruktoritest sai Maserati kümme, Ferrari kuus, Talbot-Lago-Talbot viis, ERA kaks, Delahaye (Prantsuse) kaks, Alfa Romeo ühe, Simca Gordini (Prantsuse) ühe võidu.

Suurematest GP-dest võitis Briti GP-l Silverstone'is šveitslane Toulo de Graffenried Maseratil, Belgias prantslane Louis Rosier Talbotil, Šveitsis Ascari Ferraril, Prantsusmaal monakolane Louis Chiron Talbotil ja Itaalia GP-l Monzas Ascari Ferraril.

1950

1950. aasta Vormel 1 maailmameistrivõistlustest kirjutame edaspidi