UUS RAAMAT: Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika

Venemaa on Eesti jaoks alati aktuaalne. Kõik sealsed arengud puudutavad meid ühel või teisel moel. Kuid kõike Venemaal toimuvat on tihti raske mõista. Militaarringkonna inimestele on Venemaa viimase kümnendi aktiivne propaganda kasutus hästi teada. Küllaltki palju on räägitud, et sealne meedia kontroll ja valikuline sõnumi edastamine on omanud küllaldast mõju paljude vene inimeste maailmatajule. Kuid kuidas on selline võimas propagandasüsteem üles ehitatud? Miks on see tekkinud, millistele alustele see tugineb, mis on selle eesmärk ja millised institutsioonid sellesse veel kaasatud on?

Raamatuarvustus:

• Putini propagandamasin. Pehme jõud ja Venemaa välispoliitika
• autor: Marcel H. van Herpen
• Tõlkinud Kaili Tamm
• Kõvakaaneline, 352 lk

Ilmus ajakirjas Sõdur 6/2016

Taolistele küsimustele on vastuseid otsinud julgeolekuekspert Marcel H. Van Herpen oma uues raamatus „Putini propagandamasin: pehme jõud ja Venemaa välispoliitika“. Autor toob lugejani väga põhjaliku ülevaate Venemaa infotegevuse sellest arengust, mis sai alguse Putini võimuletulekuga. Tegemist ei ole lihtsalt essee vormis lugemisega, vaid autor kinnitab oma väiteid ka vastavate viidete ja kommentaaridega. Marcel H. Van Herpen on akadeemiline uurija, kelle uurimisvaldkondadeks on Venemaa, Ida-Euroopa ja postsovetlikud riigid. Lisaks paljude muude koolide ja asutuste hulgas, on ta olnud külalislektor nii NATO peakorteris Brüsselis kui ka NATO koolis Oberammergaus.

Infosõjas kasutatav propaganda ei ole lihtsalt poliitikute poolt valijate häälte püüdmiseks, vaid sellel on palju sügavamad ja kaugeleulatuvamad mõjud. Selliselt suunatud infovoog on võimeline lahti kangutama juba kinnistunud mõttemallid, muutes inimeste maailmataju. Mõjutatud arusaamadega inimesed võivad omakorda end ümbritsevaid inimesi hakata survestama enda sarnaselt mõtlema, kasutades selleks veenmist, naeruvääristamist või muid taolisi mõjutamistaktikaid. Üksikisiku tasandil ei pruugi selle mõju nii ulatuslik näida. Kuid näiteks vandenõuteooriad, mis võivad saada alguse mõne tõemoonutuse meelevaldsest järeldusest, võivad mõjutada otseselt poliitilisi otsuseid. Miks vastne USA president Donald Trump tahab taganeda Pariisi kliimaleppest? Ühe variandi kohaselt on selle otsuse taga pelgalt ärilised huvid, teise variandi kohaselt peab ta kliimasoojenemist pettuseks ehk vandenõuks. Veel on võimalik, et ta ütleb üht ja mõtleb teist, ehk siis vandenõuteooria varjus tegutseb ärihuvide nimel. Igal juhul ei saa öelda, et vandenõuteooriate propageerimisel poleks mõju.

Raamatus käsitletakse ka vene õigeusu kiriku rolli suurenemist Venemaa tänases poliitikas. Kõrvaltvaatajale võib taoline areng kummaline näida. Enamus tänasest Venemaa poliitilisest võimuladvikust pärineb ateistlikust nõukogude ajast, millepärast on kaheldav, kas suurem osa poliitilisest eliidist on ikka usuliselt pöördunud. Sellepärast tekibki küsimus, kui ehe on uus soe suhe kiriku ja riigi vahel? Kui president Putin märgib, et temale on usk alati olnud väga oluline, siis kas see on piisav põhjus riigi tasandil poliitiliseks koostööks kirikuga? Milliste eesmärkide nimel on loodud selline tihe koostöö? Võib ainult aimata, et taolised teineteise leidmised ei ole juhuslikud. Venemaa poliitiliste tegude taustal on tihti tajuda teatud müstilis-müütilist maailmapilti. Küllap on paljud kuulnud Putini Venemaa nn peaideoloogist Aleksandr Duginist, kes periooditi kutsub hävitama lääne liberalismi, mis on tema jaoks Kurjuse kehastus. Van Herpen kirjutab lahti Dugini suhte Venemaa poliitikaga, mis omakorda aitab juba paremini mõista vene mõttemalle religioonist, müütilisest maailmapildist, poliitikast ja nende omavahelisest seosest.

Raamatu viimases osas analüüsib Van Herpen põhjalikult Venemaa suhteid Euroopaga, täpsemini Saksamaa ja Prantsusmaaga ning Moskva püüet ehitada Berliini-Moskva-Pariisi strateegiline kolmnurk. Ajaloost on teada, et riikidena on Venemaa ja Saksamaa olnud küllaltki lähedased (kui väikest 20. sajandi alguse fopaad arvesse mitte võtta) ja nüüd on nad taas teineteist leidnud. Venemaa põhiliselt kasutatav häbimärk on jätkuvalt „fašist“, aga see näikse juba kehtivat vaid valdavalt a priori idaeurooplaste kohta, kes veel julgevad oma ajaloos meenutada mingit kommunismi vastu võitlemist. Nagu autor oma töös välja toob, siis Vene-Saksa suhete areng on imelik, vastuolusid täis protsess – alla surutakse negatiivsed mälestused nii stalinistlikust Venemaast kui ka Natsi-Saksamaa perioodist, kuid samas mängib Suur Isamaasõda vene rahva teadvuses olulist rolli. Tänaste suhete mõistmisele aitab kaasa taaskord ajaloo tundmine, mida Van Herpen mineviku ja oleviku osava põimimisega lugejale lihtsalt selgeks teeb. Autor analüüsib põhjalikult ka seda, kuidas Kreml Prantsusmaa vallutas: kuidas ja miks sai alguse Sarkozy ja Putini lähedane koostöö, mida toob see kaasa Euroopa Liidu jaoks ning kuidas mõjutab see Euroopa ja Ameerika Ühendriikide suhteid?

Autorist

Marcel H. Van Herpen (snd 1945) on Ida-Euroopale ja Venemaale keskenduv julgeolekuekspert. Sotsioloogi haridusega uurija on olnud nii akadeemilisel kui ka administratiivsel tööl alates 1969. aastast, ta on pidanud üle 200 külalisloengu.

Van Herpeni viimase aja uurimisteemad on geopoliitika, putinismi-ideoloogia, Venemaa ja lääne suhted, infosõda ning Euroopa Liidu ja USA suhted. Alates 1992. aastast on ta Euro-Atlantilise mõttekoja Cicero Fondi direktor.

Van Herpeni raamatute hulka kuuluvad „Putinism: The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia“ („Putinism: radikaalse parempoolse režiimi aeglane esiletõus Venemaal“) ja „Putin’s Wars: The Rise of Russia’s New Imperialism“ („Putini sõda: Vene neoimperialismi esiletõus“). Raamatud on avaldatud inglise, hollandi, vene, soome ja poola keeles.

„Putini propagandamasin“ on autoril juba kolmas Putini Venemaad käsitlev teos.

Vaatamata sellele, et Van Herpeni analüüs 300 leheküljel näitab, et Venemaa eesotsas Putiniga on propagandapealetungi väga tõsiselt ning laiahaardeliselt ette võtnud ning nimetab rohkem kui kümme Kremli suurt kordaminekut, ei ole autori sõnul olukord siiski lootusetu. Ta toob raamatu kokkuvõttes välja, et selle massiivse pealetungi nurjamiseks on siiski meetmeid, mida on mõistlik ja asjakohane kasutusele võtta.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane on raamatu kasutusvõimaluse hästi ära tabanud, tuues välja: „Meie praktilised kogemused ja Van Herpeni akadeemiline analüüs teevad raamatust väga hea õppematerjali ja seda mitte ainult spetsialistidele“. Nii on raamat sobilik igaühele, kes soovib enda jaoks mõtestada tänast rahvusvahelist julgeolekukeskkonda infosõja kontekstis.

„Putini propagandamasin“ on autoril juba kolmas Putini Venemaad käsitlev teos. Marcel H. Van Herpeni Venemaad käsitlevate raamatute hulka kuuluvad veel „Putinism: The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia“ („Putinism: radikaalse parempoolse režiimi aeglane esiletõus Venemaal“) ja „Putin’s Wars: The Rise of Russia’s New Imperialism“ („Putini sõda: Vene neoimperialismi esiletõus“).

Intervjuu tõlkija Kaili Tammega:

Eestikeelne infosõjaalane lugemisvara on taaskord täienenud, mille eest tuleb tõlkijat tänada. Oled lõpetanud cum laude sisejulgeoleku magistriõppe ja kirjutanud oma magistritöö sotsiaalmeediast – millest tekkis huvi sellise valdkonna vastu?

Olen veendunud, et sõnal on suur jõud. Tänapäeva infoühiskonnas või võrguühiskonnas – nagu seda on nimetanud kommunikatsiooniteoreetik Manuel Castells – on sel kahtlemata veelgi suurem jõud, sest maailm on muutunud aina väiksemaks, kuna info liigub üha kiiremini tänu info-ja kommunikatsioonitehnoloogia arengule. Seepärast on minu jaoks äärmiselt põnev ning mõneti ka möödapääsmatu mõista, kuidas info liikumine ja vastuvõtmine sotsiaalmeedias mõjutab inimesi, otsustusprotsesse ning üleilmseid arenguid. Sotsiaalmeedia ei piirne ju vaid teada-tuntud suhtlusvõrgustikega, vaid tähendab sotsiaalne olemist mingis meediumis, seega mõjutab see meid igapäevaselt rohkemgi kui esmapilgul paistab.

Arvestades seda, et Sul on ka filoloogias kraad ja varasem tõlketöö kogemus, ei ole nähtavasti imestada, et just Sind valiti tõlkima Thomas Elkjer Nisseni raamatut “Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina“, mis ilmus Riigikaitse Raamatukogu sarjas eelmisel aastal. Kas ja kuivõrd need raamatud omavahel kattuvad?

Ühisosa on neil raamatutel kindlasti olemas, sest mõlemad käsitlevad üleilmastunud julgeolekukeskkonda, mis pakub uusi viise reaalsuste loomiseks ning see omakorda mõjutab viise, kuidas osalejad reaalsuses käituvad. „Putini propagandamasina“ puhul on küll ilmselgelt peamiselt fookuses Putini Venemaa ning autor analüüsib toimunut ja teeb järeldusi tuleviku tarbeks. “Sotsiaalmeedia kasutamine relvasüsteemina“ on paljuski teoreetilisem, kuid teistpidi oli selle raamatu eesti keelde tõlkimine hea võimalus omakeelset terminoloogiat välja töötada. Mõned neist terminitest on juba laiemalt kasutusse läinud.

Van Herpen kirjutab, et propaganda ei ole üles ehitatud ainult valedele. Propaganda on tema määratluse kohaselt kas tõdede, kontekstiväliste tõdede või pooltõdede kogum. Kui on nii palju tõeelemente, siis mis teeb propagandast propaganda ja miks see ohtlik on?

Jah, tõepoolest tugineb Van Herpen raamatus David Welchi käsitlusele, mille kohaselt tegutseb propaganda mitmesuguste tõdedega. Sellepärast propaganda ongi nii ohtlik. Võetakse eraldiseisvad tõesed faktid, aga nende tõlgendamisega ja järelduste tegemisega keeratakse tõde pea peale. Kui tähelepanelikult ei jälgi mõttearendust, siis ei pruugi arugi saada, et meie eest on ära mõeldud. Väikseid liialdusi kasutades saab mõnest palju, ühe inimese tegevusi üldistatakse suuremale kogukonnale. Samas ei saa unustada, nagu Van Herpen kirjutab, et desinformatsiooni kõrval eksisteerib ka väärinformatsiooni levitamine, mida Venemaa on näiteks Ukrainas jõuliselt kasutanud. Arvestades igapäevast üleüldist info üleküllust, siis arusaadavalt ei jaksa inimesed pidevalt nii valvel olla ja analüüsida iga sõnumi tõelevastavust. Mis kokkuvõtteks ongi tõenäoliselt üks eesmärkidest.

Van Herpen käsitleb vene õigeusu kiriku rolli suurenemist Venemaal. Ta toob ka välja, et Vene välisministeeriumil ja vene õigeusu kirikul on n-ö mõnus koostöösuhe. Mis selles halba on? Miks see meid häirima peaks?

Van Herpen käsitleb vene õigeusu kirikut lausa Kremli ühe tähtsaima uue pehme jõu töövahendina. Usun, et põhjus, miks see meid häirib, peitub selles, et õigeusu kirik tööriistana aitab Kremlil levitada uut Vene riigiideoloogiat, mis on raamatu autori sõnul homofoobne, antidemokraatlik ja läänevastane. Meie harjumuslik arusaam on, et riik ei tohiks oma poliitikat ajada läbi kiriku. Lisaks on Venemaal püüdlus sinnapoole, et vene õigeusu kirikust saaks üleilmse haardega kirik. Tegemist pole ka pelgalt kirikuga tavalise pühakoja mõistes, vaid see on mõnes mõttes ka vene keele ja kultuuri keskus. See omakorda võimaldab mõjutada sihtriikide kohalikke protsesse ja poliitikat.
Läänes ei tajuta kristlikku usku üldjuhul millegi negatiivsena ja lähtutakse eeldusest, et usk ei saa olla halb. Van Herpeni põhjal aga toetab vene õigeusu kirik tulihingeliselt Putini neoimperialistlikku poliitikat Venemaa lähivälismaal, tehes lisaks Kremlile tihedat koostööd ka Venemaa salateenistustega.

Raamatus luuakse seos propaganda ja sellest tulenevate vandenõuteooriate vahele? Eestis on avalik suhtumine erinevatesse vandenõuteooriatesse ja nende uskujatesse pigem üleolev ja naeruvääristav. Kas vandenõuteooriaid peaks sellisel kujul naeruvääristama?

Arvan, et mõistlikum on siiski püüda aru saada, mida ja miks tehakse. Ainult nii on minu hinnangul võimalik lahti mõtestada nende tegevust ja seeläbi ka selle võimsa propagandapealetungiga kuidagi hakkama saada. Kui lasta nendel narratiividel elada omaette elu, siis ei pruugi tähelegi panna, millistes meie oma ühiskonna segmentides need juurduda võivad. Samas, nii nagu igal pool, on ka sellel teemal eri tasandid. Riigi tasandil ei saa seda vältida, samas ei saa n-ö tavalisest meediatarbijast oodata, et ta hakkaks analüüsima ja süüvima igasugusesse propaganda-maigulistesse teemadesse. Kindlasti ei tasuks õhutada, et inimesed hakkaks lihtsalt oma silmaringi laiendamise huvides propagandakanaleid jälgima.

Kuidas erineb lääne arusaam vene arusaamast pehmest jõust?

Nagu Van Herpen kirjutab, on tänapäeva Venemaal saanud tavapäraseks Joseph Nye pehme jõu mõiste sisu ja tähenduse muutmine. Kreml kasutab mõistet "pehme jõud", aga selle sisu pole väärtuste ja kultuuriliste tõekspidamiste edasikandmisel. Tegemist on meile teadaoleva mõiste moonutusega. Lääne arusaam "pehmest jõust" põhineb veetlusel. Van Herpeni sõnul on Putini pehme jõu puhul tegemist kõva jõuga sametkinnastes, mis tähendab, et mõiste on tundmatuseni ümberdefineeritud ja sisustatud tegevustega, mis on kõva jõu mängude lahutamatu osa. Van Herpen käsitleb põhjalikult Venemaa pehme jõu erinevaid tööriistu. Väga hea näide on Valdai diskussiooniklubi, kus Kreml on tabanud, millisel määral on võimalik lääne eksperte ära kasutada. Sealsetel seminaridel saavad Putin ja tema lähiring teada, mida neist läänes päriselt arvatakse, et vastavalt sellele korrigeerida oma tegutsemist lääne suunas.

Mis Sa arvad, mis tasandil ja kui palju nad ise usuvad mida nad räägivad?

Kes seda teab. Oluline on see, kui suur mass usub seda, mida nad räägivad. Kaine mõistus ütleb siiski, et kui midagi iseendale palju korrutada, siis sa hakkadki ka ise seda uskuma, mis omakorda teeb sind ka teiste jaoks usutavamaks.