Alaska ja Siberi maapõue sügavuses tulvab sularaua juga

Teadlased väidavad, et on avastanud Maa sulametalse tuuma välimises kihis huviväärse loodusnähtuse. Nad kirjeldavad seda kui iselaadset jugavoolu (ingl jet stream) — kiirevoolulist sularauajõge, mis Alaska ja Siberi pinna all lääne suunas tulvab.

Sellise liikuva metallimassiivi olemasolu järeldatakse Euroopa kosmoseagentuuri ESA tehiskaaslaste võrgustiku Swarm tehtud mõõtmiste põhjal. Too kolmeliikmeline satelliidiparv tegeleb nimelt praegu Maa magnetvälja kaardistamisega eesmärgiga mõista paremini selle elementaarseid toimimispõhimõtteid.

Teadlaste sõnul on jugavool kõige loogilisem selgitus kontsentreeritud magnetväljatugevuse laikudele, mida tehiskaaslased põhjapoolkeral täheldanud on. „Sularaua jugavool liigub kiirusega umbes 50 km aastas,“ selgitas Taani tehnikaülikooli juures tegutseva riikliku kosmoseinstituudi DTU Space juures töötav dr Chris Finlay.

„Maa pinnal seistes ei pruugi see just eriti suure kiirusena tunduda, kuid meeles tuleb pidada, et tegemist on väga tiheda vedelas olekus metalliga, mille liigutamine nõuab tohutult palju energiat, mistõttu on jugavool tõenäoliselt kõige kiiremini liikuv nähtus muidu valdavalt tahkes maapõues,“ selgitas dr Finblay Briti rahvusringhäälingule.

Paljud teavad, mis on atmosfääriline jugavool — kõrgel Maa pinna kohal suure kiirusega tulvava õhu vöönd, mille harjal „ratsutavad“ lennukid, et kiiremini sihtkohta jõuda. Dr Finlay ja kolleegide väitel on nende avastatud allmaa-jugavool midagi samasugust, ainult et koosneb metallist ja asub 3000 km sügavusel meie jalge all. Uurijate hinnangul on jugavool u 420 km lai ja küündib ümber poole planeedi.

Äsjaavastatud jugavoolu käitumisel on ülioluline mõju globaalse magnetvälja tekitamisele ja alalhoidmisele, lisavad uurijad. „Tõenäoliselt on jugavool neid protsesse mõjutanud juba sadu miljoneid aastaid,“ oletas uurimuse juhtiv autor, Ühendkuningriigi Leedsi ülikooli geoloogia- ja keskkonnauuringute teaduskonna aseprofessor dr Phil Livermore.

Oma teadustöös pakuvad uurijad välja jugavoolu toimimist selgitava mudeli.

Teadlaste osutusel paikneb nähtus tõenäoliselt samal joonel Maa tuuma kahe piirkonna vahelise piirialaga, mida nad nimetavad puutuja- e tangentsiaalsilindriks (tangent cylinder). Nende kirjelduse järgi on see joon nagu Maa pöörlemisteljega kohakuti paiknev toru ümber Maa tuuma tahke osa.

Kui sulametall tollele piirjoonele kummaltki poolt läheneb, pressitakse see külgsuunas tulvavaks jugavooluks, mis tolle kujutletava toru pinna katab.

Ehkki töörühm usub, et neil on aimu jugavoolu laiusest ja pikkusest, pole sügavust, milleni see küündib, niisama lihtne välja peilida.

„Praegu ulatub jugavool umbes 180 kraadi ümber tangentsiaalsilindri,“ kommenteeris dr Livermore. „Ehkki vaatlused piiritlevad jugavoolu ainult tuuma välimise servaga, annab meie teoreetiline arusaamine mõista, et põhimõtteliselt võiks see ulatuda tõesti väga sügavale — võimalik, et isegi tuuma lõunapoolkera-poolse servani (s.t tangentsiaalsilindri teise otsa).“