Õudusfilm võib küll surnuks ehmatada
Mis võiks olla närvekõditavam kui hilisõhtune õudusfilm? Vaata aga ette! Hiljutisest uurimusest selgus, et peale psüühika häirimise võivad õudukad ka su veresoontes tekitada eluohtlikke trombe, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Ühe Hollandi ülikooli loenguruumis jooksevad 21 katseisikul külmavärinad mööda selgroogu alla.
Suurel ekraanil näidatakse õudusfilmi „Astraal“, kus saatanasarnased olendid hõivavad noore poisi keha ja kasutavad seda tema vanemate ründamiseks. Filmiseansi on korraldanud arst Frits Rosendaal Leideni ülikooli meditsiinikeskusest.
Filmi lõppedes võetakse kõigilt vaatajailt vereproov. Neid analüüsides avastab Rosendaal, et linateose jälgimise ajal on publiku veres suurenenud trombide tekkimise risk.
See 2015. aasta lõpus Hollandis läbi viidud katse on üks paljudest, mille najal on teadlased jõudnud veendumusele, et õudusfilmid ei ole süütu meelelahutus. Need mõjutavad meie keha ja vaimu palju rohkem kui siiani arvati.
Õudusfilmide režissöörid tunnevad meie ürgseid instinkte ning vajutavad teadlikult või intuitiivselt nuppudele, mis panevad aju valmistuma eluohtlikuks olukorraks.
Kasvõi juba filmistseeni pahaendeline helitaust paneb mitmed ajukeskused häiret tõstma. Filmis lahti rulluv kummaline stsenaarium ärritab aga meie tunneteregistri nii üles, et isegi jaburad ja ebaloogilised stseenis võivad meid poolsurnuks ehmatada.
Kui keha reageerib õudusfilmis ekraanile ilmuvatele saatanlikele olenditele, on see meeleheitlik katse meid kaitsta. Hollandi ülikoolis filmi vaadanuil tekkis tavalisest suurem trombirisk just seetõttu, et nende kehad olid hakanud maksimaalsel määral tootma nn hüübimistegurit VIII.
See veres ringlev valk on mõeldud veresoonde tekkinud aukude lappimiseks. Kui valk „avastab“ augu, käivitub biokeemiline doominoefekt, mille tulemusena valguvõrk sulgeb avause.
Kuna eluohtlikud olukorrad toovad reaalses elus suure tõenäosusega kaasa kehavigastusi, käivitub valgu tootmine juba pelgalt ohu tajumisest, et olla valmis võimalikku verejooksu kiiresti likvideerima.
Aju ei tee seejuures vahet tegelikel ning ekraanilt näha olevatel ohusituatsioonidel – süvatasandil oleme endiselt looduslapsed, kes võtavad tõe pähe lavalaudadel etendatavat näitemängu.
Niisiis satub meie keha kinos või teleka ees ilma asjata häireseisundisse ning mobiliseerib hüübimisvalgud. Liiga hüübiv veri aga suurendab eluohtliku trombi tekkimise riski. Frits Rosendaal arvutas välja, et tema katseisikute trombirisk suurenes koguni 19 protsendi võrra.
Hästi tehtud õudukal ei pea mõjumiseks olema isegi teab mis närvekõditavat sisu - režissöör võib meid täita ehtsa õudusega pelgalt valguse ja helide abil.
Milliseid nippe õudusfilmide loojad meie närvide manipuleerimiseks kasutavad, sellest loe lähemalt jaanuarikuu Imelisest Teadusest.
