31.12.2016, 12:55
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas Eesti oma relvatehas ärikeskusena ümber sündis
Arsenali sõjatehase eelkäijaks on 1910. aastal aadressile Erika 4 asutatud elektromehaanika tehas, mis toimis Vene Admiraliteedi arsenalina.
Selle punastest tellistest kuni kolmekorruseline 78 meetrit pikk klassitislikus stiilis peahoone on ehitatud aastatel 1916-1917 Peeter Suure merekindluse kasarmuna. Alanud Saksa okupatsiooni tõttu jäi hoone lõpuni krohvimata.
Vabadussõja ajal läks hoone sõjaministeeriumile. Aastatel 1920-1940 kandis seal asunud relvatehas nime Varustuse Valitsuse Ühendatud Töökoda. Tehas hoidis korras ja arendas Eesti olemasolevat relvastust, valmistas püstolkuulipildujaid, täpsuspüsse, soomusautosid, käsigranaate, gaasimaske, tankitõrjemiine, suurtükilasemoona, optilisi vahendeid, padruneid ja relvade osi.
Teise maailmasõja eel moderniseeriti arsenali sisseseade põhjalikult. Eesmärgiks oli toota aastas 20 miljonit püssipadrunit ja 270 000 mürsku. Töölisi oli tehases 1939. aastal kokku 460.
1941. aasta augustis viidi tehase moodsamad seadmed ja arhiiv Venemaale. Pärast sõda asus hoonetes nõukogude meresuurtükiväe arsenal nr 3. See tegeles peamiselt laeva- ja rannasuurtükkide, hiljem ka rakettide ning relvade optika- ja elektroonikaseadmete hoolduse ning remondiga.
Uuel Eesti ajal tegutses vanas tehases AS E-Arsenal, mis täitis 2009. aastani kaitseväe tellimusi. 2015. aasta suvel algas endise sõjatööstuse ümberehitamine kaasaegseks ärikeskuseks. Vanad hooned liideti omavahel uue hoonetemahuga. Ehitustööde käigus avastati palju põnevat.
„Erika 4 lammutustööde käigus avastasime kolmandal korrusel lukustatud ukse tagant hüljatud keemialabori. Riiulid olid kemikaale, ampulle ja seadmeid täis, nagu oleks töö just pooleli jäänud. Kokku leidsime ehitusobjektilt kanistrites viis liitrit elavhõbedat, paarsada liitrit soolhapet ning maa seest ka mürske. Kemikaalid utiliseerisime vastavalt seadustele, mürsud aitas objektilt eemaldada Päästeamet,“ rääkis Nordeconi ASi esindaja Oleg Kaas.
Oleg Kaasi sõnul ilmnes ehituse käigus teisigi ohtlikke elemente. „1960. aastatel silikaattellistest ehitatud katlamaja oli seestpoolt isoleeritud asbestiga – sel ajal täiesti tavaline. Asbesti ja ka vanade eterniidist katusekatete nõuetekohane utiliseerimine nõudis erilist tähelepanu ning ka suuri kulutusi,“ lausus Kaas. „Tööstuse tänava poolsest hoonest lammutasime enamuse, alles jäi vaid kaks kandvat seina – ühte neist on näha keskusest seest, teist Tööstuse tänavalt. Selleks aga, et taastada alles jäetud telliskivifassaadid võimalikult autentselt, sorteerisime lammutatud varemetest välja ligi 12 000 telliskivi ning kasutasime neid uuesti.“
„Omaette ülesandeks osutus vanade hoonete ning uute osade ühildamine üheks tervikuks, kuna kõik liite- ja vett tõkestavad sõlmed nõuavad erilist tähelepanu ning professionaalset teostamist,“ lausus Kaas. „Kahe vana hoone kandvatesse seintesse on lõigatud ligikaudu 70 suurt, umbes 4×4 m ava. Konstruktiivselt on see keeruline ülesanne, kus korraga käivad nii lõikamis-, lõhkumis- kui ehitustööd. See õnnestus väga hästi ja õigeaegselt tänu heale koostööle projekteerijaga Civen OÜ ja alltöövõtjaga Kenomer OÜ.“
27. oktoobril 2016 avati Arsenali keskuse arenduse esimene etapp. Kokku valmis brutomahus ligikaudu 15 000 ruutmeetrit büroo- ja kaubanduspindu, kus asusid tegutsema 35 poodi ja teenusepakkujat ning viis kohvikut ja restorani.
Kõrvalkinnistu, Erika 4a detailplaneeringu eskiis näeb aga ette, et sealne vana tellistest veetorn saab klaasist ülemise osa ja ehitatakse üheksa korrusega elamuks. Veetorni külge ja kõrvale ehitatakse lisaks kaks uut kortermaja.
Uhked tellistest vanad kortermajad ehk nn Punased kasarmud Erika ja Kopli tänava ristil Arsenali ala kõrval on aga pärit Esimese maailmasõja eelsest ajast ning olid algselt mõeldud Peeter Suure merekindluse üleajateenijate linnakuks.
Uue aasta esimeses loos räägime Tallinna Sibulaküla asumi ajaloost.
