Palmanova - ideaalselt sümmeetrilise planeeringuga linn, kuhu mitte keegi elama minna ei tahtnud

Üheksaharulise tähe kujulise kindluslinna Palmanova otsustasid 16. sajandi lõpul Põhja-Itaaliasse ehitada veneetslased. Neid innustasid ühest küljest utopistlikud ideed ja teisalt mure idast peale tungivate türklaste pärast.

Veneetsia vabariik asutati Põhja-Itaalias seitsmenda sajandi viimastel aastatel. Algul paiknes see vaid tänapäevase Veneetsia laguuni aladel ja selle vahetus ümbruses, ent hiljem riik laienes ning haaras enda alla kaugemaid piirkondi Friuli ja Lombardia aladest mitmete Aadria mere idarannikule jäävate paikadeni välja.

Vabariigist sai keskaegses Euroopas tähtis majanduslik jõud, kuna see kontrollis suurt osa meritsi toimuvast kaubavahetusest Lääne-Euroopa ja ida poole jäävate maade - Kreeka, Süüria, Egiptuse ja muude - vahel. Itta jäävaid paiku hakati nimetama Levantiks, mis tähendab romaani keeltes päikesetõusu. Hiljem kitsenes termin ainult neile maadele, mis jäid Vahemere idakaldale.

Vabariik sai tänu kauplemisele väga jõukaks ning oli ka arvestatav sõjaline jõud. Veneetsia laevastik hakkas vastu Vahemerel kanda kinnitanud normannidele ning lõi riik kaasa ka tollaste Euroopa valitsejate seas üsna poppides ristisõdades.

Türklased hakkavad peavalu valmistama

Paar sajandit hiljem hakkas aga tänase Türgi eellane Osmani impeerium Euroopast üha suuremaid tükke haukama. Türklased vallutasid tänase Bulgaaria, Rumeenia, Serbia ja Ungari alasid ja nende impeeriumi piir jõudis 16. sajandil Veneetsiale päris lähedale. Veneetsia osales korduvalt türklaste vastases sõjategevuses, 15.-18. sajandil toimus kokku seitse sõda, mida tagantjärele Osmani-Veneetsia sõdadeks nimetatakse.

Et tähistada eurooplaste ühisvägedele võiduka 1571. aastal toimunud Lepanto lahingu aastapäeva ja kaitsta end järgmiste türklaste rünnakute eest, asutas vabariik aastal 1593 uue, täiesti revolutsioonilise ülesehitusega kindluslinna nimega Palmanova. See jääb Veneetsiast pisut enam kui sada kilomeetrit kirdesse üsna tänase Sloveenia piiri äärde. Linna rajamisel kasutati kõike, mida 16. sajandi sõjanduslik tipptehnoloogia võimaldas. Ent see polnud lihtsalt tollase tehnoloogia tippteos. Linnast pidi saama ka uudse filosoofia triumf ja väljendus, selle ehitajaid tiivustasid renessansiajastu kõrgelt lendav vaim ja Thomas More`i kirjutistest levima hakanud utoopiline idealism.

Tulirelvad tõid kindluseehitusse põhimõttelised muutused

Oma põhiplaanilt tähekujulisi, kolmnurksetel bastionidel põhinevaid kindlusi hakati Itaalias esimest korda ehitama juba 15. sajandil. Need ilmusid pildile siis, kui lahinguväljadel hakkas paukuma uus tegija - kahur. Varasematel, tulirelvade-eelsetel kindlustel on kõrged müürid, et selle kaitsjad saaksid vibu- ja ammunooli võimalikult kaugele lennutada. Tähekujulisel kindlusel on müürid kahuritulele mõeldes üsna madalad, ent see-eest paksud. Lisaks veel muldbastionid. Kui varasemad kivimüürid lõid kahurikuulid kergesti puruks, siis uute kindluste puhul hakati kasutama telliseid, millest ehitatud müürid kuulidele palju paremini vastu panid.

Selliselt ehitatud kindlus osutus nelinurkse põhiplaaniga fordist tulirelvade ajastul ka seepärast mõttekamaks, et ükskõik millisest suunast ründava vaenuväe vastu oli kaitsjail alati võimalik ühe asemel mitmelt suunalt vastutuld anda.

Palmanova üheksaharulise tähe arhitektiks oli üks tolle aja tippe Vinzenzo Scamozzi. Tervet Palmanovat ümbritses vallikraav ning umbes seitsmekilomeetrise läbimõõduga kindluslinna pääses vaid läbi kolme suure värava. Täheharude tippudest ja nende vahelt viisid linnasüdamesse kaheksateist tänavat, mis jagasid Palmanova korrapärasteks sektoriteks justkui tordi.

Palmanovast plaaniti paika, kus kõik on ideaalne ehk tõelist utoopiat. Linna ja selle tänavate ning hoonete planeering oli geomeetriliselt perfektne. Igale linnaosale oli mõeldud oma spetsiaalne funktsioon, kõikidele inimestele oli plaanis jagada täpselt sama suur maavaldus ning anda sama suured vastutused. Linna rajajad arvasid, et geomeetriliselt harmooniline linn muudab ka selle elanikud vaimult kauneiks ning võimaldab kõigil kooskõlas elada.

Ent kui linn sai valmis elanikke vastu võtma, selgus, et sinna ei taha mitte keegi elama minna.

Veneetsia valitsus ei teadnud, mida teha. Lõpuks jõuti viimases hädas üsna radikaalse otsuseni: aastal 1622 lasti vabaks paljud vangid ja neile anti linnas kinnisvara – minge ja elage!

Pisut iroonilisel moel ei sattunud võimas kindlus ühegi suure lahingu tallermaaks. Kogu oma kahesaja aasta pikkuse ajaloo jooksul – Veneetsia vabariigi lõpp oli aastal 1797 – piirati seda vaid kolmel puhul. Napoleon Bonaparte vallutas linna 19. sajandi algul ning ehitas mõned sõjalised rajatised juurde, aastal 1866 sai sellest aga Itaalia kuningriigi osa. Esimese ja Teise maailmasõja päevil kasutas Itaalia armee renessansi ajast pärinevat kindluslinna aga varustuse ladustamiseks, sõdurite drillimiseks ning seal asusid ka sõjaväehaiglad.

Tänasel päeval elab linnakeses umbes 5000 inimest.