Kuidas Stalini isikukultus kokku varises
Nõukogude okupatsioonivõim viis 1952. aastal Eesti NSVs läbi haldusreformi, asutades siia ülejäänud impeeriumi eeskujul kolm oblastit: Pärnu, Tallinna ja Tartu oblasti, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
1953. aasta 22. veebruaril toimusid uute oblastite töörahva saadikute nõukogude valimised. Kõigisse kolme nõukokku kandideeris ka Nõukogude diktaator Jossif Stalin.
Mõistagi ei kavatsenud Stalin valituks osutudes hakata käima arutamas Pärnu, Tartu ja Tallinna oblastite kommunaalprobleeme. 1953. aastaks oli stalinistlik isikukultus Nõukogude avalikus sfääris, s.o meedias ning parteilaste ja ametnike kõnepruugis, omandanud religioosse hulluse tunnused.
Sellega liitus jäine hirm uute massirepressioonide ees, mida vananev diktaator näis kavandavat. Stalinit kujutati kõiketeadva ja kõikjalviibiva jumaliku olendina, kelle pidev kohalolu oli Nõukogude elu igas aspektis sama oluline kui Kristuse või Püha Vaimu viibimine kiriklike koguduste keskel.
Vormiliselt ateistlik Nõukogude riik oli kujunenud antikristlikuks teokraatiaks.
Kokkupuude pühadusega peegeldus ka Stalini oblastinõukogudesse valimise propagandistlikus ajalehekajastustes. „On kesköö. Raadiost kõlavad Kremli kellade löögid. Valimiste jaoskonnakomisjoni esimees sm. H. Vilu kuulutab hääletamise lõppenuks. Pidulikus vaikuses avatakse valimiskastid. Valimiskomisjon asub häälte lugemisele,“ kirjeldas valimisööd Tallinna 1. valimisjaoskonnas 27. veebruari ajalehe „Sirp ja Vasar“ esikülg.
„Piiritu on rahva armastus suure juhi vastu. Seltsimees Stalini nimega seondavad nõukogude inimesed kõiki oma edusamme. Seltsimees Stalini nimega südames ehitab nõukogude rahvas innukalt kommunistlikku ühiskonda.
Paljudele valimissedelitele on valijad kirjutanud oma mõtteid ja tundeid väljendavaid lauseid, palavaid tänuavaldusi suurele juhile selle eest, et ta on töötajad ümbritsenud isaliku hoolitsusega.
„Kallis seltsimees Stalin!“ on kirjutatud valimissedelile. „Hääletades Teie poolt, hääletan meie Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei poolt, armastatud kodumaa edasise õitsengu poolt.“ Järjest rohkem leiavad valimiskomisjoni liikmed lihtsate nõukogude inimeste patriootlikke kirjutusi eesti ja vene keeles.“
Stalinil polnud paraku enam parimagi tahtmise juures Tallinna oblastinõukogu tööst osa võtta. Kolmapäeva, 1953. aasta 4. märtsi varahommikul veel enne koitu edastas Moskva raadio Nõukogude valitsuse jahmatava teadaande, mis kuulutas kogu riigile ja ülejäänud maailmale, et pühapäeva, 1. märtsi öösel oli Jossif Stalinit tabanud ränk rabandus.
4. ja 5. märtsi jooksul ilmus mitu bülletääni detailse ülevaatega Stalini tervislikust olukorrast. Nende teadete kiretus tekstis oli Stalin korraga tagasi saanud luust ja lihast inimese tunnused: temagi kehas osutus võimalikuks verevalang ajju, mis tekitas parema jala ning parema käe halvatuse ühes teadvuse ja kõnevõime kaotusega.
Stalinil esines hingamishäireid, südame töö ebaregulaarsus ja hapnikupuudus. 5. märtsi õhtul kell 21.50 ta suri.
Stalini manalasse varisemisega ei lõppenud veel Stalini isikukultus. Miljonid nõukogude inimesed leinasid teda kui surnud jumalust. Stalini matusetseremoonia ajal täitus Moskva kesklinn leinajate sedavõrd suure massiga, et surnuks tallati sadu inimesi.
Kuid isegi kõige hüsteerilisema isikukultuse ajal leidus inimesi, kes suutsid säilitada selge pea ega lasknud end massihüsteeriast kaasa kiskuda.
Nad tundsid verise türanni surma üle kergendustunnet, kuid pidid oma rõõmu hoolega varjama Nõukogude julgeolekuorganite eest.
Krasnojarski krai eriosakonna prokurör võttis näiteks vastutusele kedagi B. A. Bassovi, kes töötas haiglas tehnikuna.
„Viiendal märtsil,“ väideti süüdistuses, „arutas tunnistaja ühe partei- ja valitsusjuhi tervislikku seisukorda, mispeale Bassov ütles: „Las ta sureb. Tema asemele võib panna kelle tahes“.“ Kui keegi vastu vaidles ja väitis, et tema surma leinaksid miljonid, vastas Bassov: „Miljonid inimesed rõõmustavad, nad ei nuta.“
Kaks selle sõnavahetuse tunnistajat pidasid Bassovi kinni. Selle õõnestustegevuse eest mõisteti Bassov kümneks aastaks vangi ja ta kaotas veel kolmeks aastaks kodanikuõigused, kirjutab Joshua Rubenstein oma teoses „Stalini viimased päevad“.
Meeleolud Eestis
Riikliku julgeoleku ministeerium (MGB) kogus andmeid rahva meeleolude kohta ka Eestis.
Üht ettekannet, mis kajastas 1953. aasta 7. märtsist kuni 9. aprillini kogutud operatiivinfot, on ajakirjas Tuna lähemalt käsitlenud ajaloolane Indrek Jürjo.
Ettekandest nähtub, et Eesti NSV ühiskond oli sügavalt polariseerunud: enamiku venelaste ja ka mõnede eestlaste reageeringuis domineeris lein, lõviosa eestlasi aga nägi Stalini surmas hirmuajastu lõpu ning isegi Eesti vabanemise lootust.
Näiteks Narvas elav H. Puusepp kirjutas: „Tervisi Narvast! Naistepäeval taheti tantsima minna, kuid nüüd ei tule midagi välja. Venelased on siin nagu peast segi. Kõik nutavad, silmad on kõigil punased ja üles paistetanud.
Täna hommikul läksin tööstuskaupade kauplusse, aga see oli vene eitesid täis ja kõik ostsid musta riiet. Üldse on siin selle tühja asja pärast niisugune paanika, et võimatu kirjeldada.“
ENSV Teaduste Akadeemia Keemiainstituudi vanemteadur Joosep Usk oletas: „Stalini surm on väga tõenäoliselt Nõukogude võimu lõpu algus.“ Rapla rajooni täitevkomitee jahindussektsiooni juhataja, NLKP liige Elmar Kivila rõõmustas: „Nüüd, kui Stalin sureb, võib oodata uusi võime ja ma jätan hüvasti oma parteipiletiga.“
Koduperenaine A. F. Kalmet aga mõtiskles: „Nüüd on väga huvitav vaadata, mis saab edasi. Lähimal ajal seisavad ees suured ohud tugevdatud järelevalve mõttes. Siber on meile oluliselt lähemale nihkunud, kuid see ei peaks olema meie kurvastuse põhjuseks, kuna eesti rahva lõplik vabanemine peaks saabuma varsti.“
Viimase prognoosiga Kalmet ühtaegu nii eksis kui ka tabas märki. Nõukogude Liit jäi püsima ning Eesti vabanemiseni kulus veel pikki aastakümneid.
Ent niipea, kui Nõukogude Liit stalinistliku sisepoliitika meetodeist 1980. aastate teisel poolel alanud perestroika käigus lõplikult loobus, variseski impeerium kokku.
