Meremehe varbaküüs andis teadlastele uue juhtlõnga Franklini hukatusliku merereisi uurimisel
On teada, et jäässe kinni jäänud laevad hüljati meeskonnaliikmete poolt aastal 1848, kui Franklin ise oli juba surnud. Senimaani on arvatud, et ellujäänud üritasid karmist Arktikast jalgsi tagasi lõuna poole kõndida, et tsiviliseeritud paigusse jõuda ning hukkusid teekonnal.
Alles aastal 2014 avastati üks laevadest, HMS Erebus Wilmoti ja Cramptoni lahe põhjast. Teine laev, HMS Terror leiti alles sel sügisel kuningas Williami saare edelakalda ligidusest.
HMS Terrori kapten Francis Crozier jättis Kuningas Williami saarele ühte kivikuhilasse maha kirja, mis pärineb 25. aprillist 1848 ning mis leiti aastal 1859. Selles öeldakse, et laevad hüljati kolm päeva varem ning et ekspeditsiooni algusest saadik on hukkunud üheksa ohvitseri ja 15 meremeest. Kiri lisab, et järgmisel päeval on plaanis alustada jalgsirännakut Backi jõe suunas - see suubub tänapäeva Kanada maismaaosa põhjaosas asuvas Nunavuti provintsis merre.
Paraku, nagu öeldud, eluga koju tagasi ei jõudnud keegi. Kohalike inuitide mälestuste ja legendide järgi surid briti meremehed skorbuuti, nälga ning jõudsid enne lõppu mitmel puhul ka inimesesöömiseni.
Pliimürgitus või tsingipuudus?
Pikka aega on arvatud, et üks põhjusi, mis meremeeste surmas olulist rolli mängis, oli pliimürgitus. Toidu konserveerimine oli tollal veel üsna uus tehnoloogia ja konservide valmistamisel kasutati pliid sisaldavat jootetina. Et varude soetamine jäeti viimasele hetkele, olid konservipurgid kiirustades, saamatult suletud ja palju pliid lekkis toidusse. Pliid kasutati ka laeva veepuhastussüsteemide torustikes. Tõsise pliimürgitusega käivad kaasas hallutsinatsioonid, osaline pimedaks jäämine, mälukaotus, lihasvalud ja paljud muud väga ebameeldivad asjad.
Nüüd aga on pliiteooria kõrval selgunud meremeeste surma võimalik seos hoopis ühe teise keemilise elemendiga ja selleks on tsink. Nimelt, nagu kirjutab ajaleht Toronto Star, leidis kanada toksikoloog ja keskkonnakonsultant Jennie Christensen kaks aastat tagasi, et oleks mõttekas proovida ekspeditsiooni liikmete säilmeid lasertehnoloogia abil uurida. Ottawa ajaloomuuseum ja inuiti pärimusühing, mis on meremeeste surnukehade valdajaks, eraldasid Christensenile ja ta kaasuurijale Laurie Chanile tükikese vanemmadrus John Hartnelli varbaküünest. Hartnell oli üks kolmest esimesena surnud meeskonnaliikmest, kelle haud leiti Beechey saarelt. Kolm surnukeha olid külmas kliimas mumifitseerunutena hästi säilinud ning neid on varemgi korduvalt uuritud. Ent mitte sel viisil.
Et küüs kasvab umbes kolm millimeetrit kuus, on seda analüüsides hea pikematest inimkehas toimuvatest protsessidest aru saada, muuhulgas ka sellest, mida Hartnell sõi ja milline oli ta tervis enne surma.
Selgus, et Hartnell kannatas pikaajalise ja väga tõsise tsingipuuduse all. Tsinki on organismil muuhulgas vaja vereloomes, immuunsüsteemi toetamises ja inimorganismi antioksüdantses kaitses, samuti A-vitamiini ainevahetuses ja nägemises.
"Tsingipuuduse tõttu oli ta immuunsüsteem väga nõrk," ütles Chan. "Karmides oludes tabasid teda ilmselt nakkused ja arvame, et ta suri tõenäoliselt tuberkuloosi."
Liha mees praktiliselt ei söönud
Chan ütles, et Hartnell oli kuu enne surma nii jõuetu, et ta organism vabastas kogu kudedesse kogunenud plii, mis on ka üks põhjusi, miks arvati, et just see element võis olla meremeeste surma põhjustajaks.
Veel selgus, et Hartnell oli enne surma väga vähe liha söönud, ehkki laevadel olid suured konservivarud. Teadlased eeldavad, et ilmselt osad konservid siiski riknesid - taas võimalik, et kehva konserveerimistehnika tõttu. Võiks arvata, et sel juhul hakkasid meremehed kohalikke mereimetajaid küttima ja kalu püüdma, ent ka seda ei juhtunud, vähemalt varbaküünest seda ei paista.
Teadlased rõhutasid, et järeldused kehtivad praegusel hetkel vaid ühe meeskonnaliikme kohta. Kuid sama tehnoloogiaga teiste meremeeste säilmeid uurides võib ehk siiamaani palju küsimusi tekitavasse loosse mõned vastused juurde kirjutada.
