Esimeses eksperimendis peitsid teadlased toidu (porgandid) hobuse nähes ämbrisse, mis asus kohas, kuhu hobune ligi ei pääsenud, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Seejärel saabus koplisse hobuste talitaja, kes polnud teadlik porgandite asukohast. Nüüd jälgisid teadlased, mida hobune ette võtab. Ta tuli talitaja juurde, vaatas, puudutas ja tõukas teda. Kõik see kestis märksa kauem kui juhtudel, mil porgandeid mängus polnud.

Sellest järeldasid teadlased, et hobune üritas talitajale visuaalselt (pilguga) ja füüsiliselt (puudutuste ja tõukamistega) signaliseerida probleemist, mida ta ise lahendada ei osanud.

Järgmiseks huvitas teadlasi, kas hobune suudab mõista ja arvesse võtta inimese informeerituse astet. Selgus, et suudab küll: kui talitaja ei olnud toidu peitmist pealt näinud, siis üritas hobune signaliseerida intensiivsemalt kui juhtudel, mil talitaja oli kõike algusest peale vaadelnud.

Seega oskas hobune hinnata talitaja informeeritust ning kohandada vastavalt sellele ka oma käitumist.

Artikkel ilmus ajakirjas Animal Cognition. Varasemad uuringud on tõestanud šimpanside võime hinnata teiste isendite informeeritust ning näiteks koerte oskust suurepäraselt tõlgendada inimeste näoilmeid ning žeste.