Hüljatud juba 60 aastat: see on maailma suurima mahajäetud tehasekompleksi lugu
Kompleksi loojaks oli mees, keda on nimetatud ka kogu Detroidi linna arhitektiks - Albert Kahn. Kui see avati, oli tegu omaaegse tehnoloogia tippsaavutuse ning kõige modernsema autotööstusega hetkel. Võimas kompleks koosnes kokku 47 suuremast ja väiksemast hoonest, tööpinda oli enam kui 325 000 ruutmeetrit ja vabrikus töötas kokku üle 40 000 inimese. Packardid olid hinnatud luksusautod ja hea inseneritöö musternäited. Masinail oli kõrge koostekvaliteet, sõidumugavus ja need nägid ka väga ilusad välja.
Luksusautosid tootnud Packardi kuldajad olid enne Teist maailmasõda. Pärast seda olukord muutus. Kui vahetult sõja järel oli Packardi põli hea, siis peatselt hakkas väiksemaid autotootjaid lämmatama "suure kolmiku" väljakujunemine ja kasvamine - need olid Ford, Chrysler ja General Motors. Iseäranis suure hoobi andis väikestele 1953-54 toimunud suur hinnasõda Fordi ja GMi vahel.
Selleks, et mängus püsida, pidid ka väiksemad autotehased seljad kokku panema. Packard liitus Studebakeriga, ent see osutus hukatuslikuks otsuseks - kui Packard oli ettevõttena majanduslikult talutaval järjel, siis Studebakeriga olid lood üsna kehvad. Nad pidanuks müüma aastas utoopilised veerand miljonit autot, et nulli jõuda ja hakkasid seega ka Packardit vee alla tirima.
Viiekümnendate lõpuks oligi Packard pankrotis, jõudes ühe kümnendi jooksul tipptootjast, mis müüs autosid enam kui Cadillac, kurva lõpuni. Packardite tootmine lõpetati tehases aastal 1956, kaks aastat hiljem pani tehas üldse uksed kinni.
Tehase seadmestik ja disainielemendid pandi müüki ning neid osteti paljudest riikidest. Mõned allikad väidavad, et ka Nõukogude Liidu teistest pisut võrdsemaid kodanikke vedanud ZIL-id ja ZIM-id olid tegelikult praktiliselt Packardid. Selle kohta lähevad väited siiski lahku, kas vene insenerid lihtsalt kopeerisid ameeriklaste masinaid või osteti disain ametlikult. Ning lisaks on ka väiteid, mille kohaselt olid ZIM-id ja ZIL-id USA autotööstuse hetke disainijoontest lihtsalt inspireeritud, mitte polnud tegu koopiatega.
Kui hiiglaslikud tehasepinnad vabaks jäid, oli Detroidi linnavalitsus raskustes - nii suurde kompleksi uut rentnikku leida pole naljaasi. Aastal 1958 asus ühes tehase osas tööle kemikaalide töötlemisega tegelev firma nimega Chemical Processing Company, ent nende vajaminev tööpind oli imepisike, nad kasutasid vähem kui üht protsenti kogu kompleksist.
Aastal 2010 teatasid keemikud aga, et nad kolivad välja, olles mõneti irooniliselt püsinud tehaseruumides kauem kui Packard ise. CPC omanik tunnistas, et üheks põhjuseks, miks ära mindi, olid vandaalid, kes pidevalt mahajäetud tehast rüüstamas käisid. Nood arvasid nimelt, et ka Chemical Processing Company ruumid ja seadmed on maha jäetud ja nii langes kemikaalifirma sageli nende ohvriks.
Kompleksi ostis aastal 2013 ära hispaanlasest investor Fernando Palazuelo, kes lubas arendamistöö tulemusena endise tehase aladele kauplused, korterid ja kultuurikeskused tuua - ehk siis rajada midagi hiiglasliku Telliskivi loomelinnaku taolist. Seni pole veel reaalseks tööks läinud, ent pärast eelmise kuu lõpus toimunud koosistumist teatasid projektis osalejad, et järgmisel kevadel tahetakse alustada taastamistööde esimese faasiga. Selle käigus muudetakse üks neljakorruseline endine tehase administratiivhoone ärimajaks.
