Pähkel teadlastele: Miks ahvid ei räägi nagu inimesed?

Ajakirjas Science Advances ilmunud värske uurimus annab mõista, et kuigi see ei pruugi alati välja paista, on mitteinimestest esikloomadel — isegi toiduahelas madalamal paiknevatel pärdikutel — tegelikult olemas anatoomilised eeldused selgelt arusaadava inimkeelse kõne kuuldavaletoomiseks, vahendab LiveScience.

„Ma loodan, et need uued andmed kummutavad igaveseks laialt levinud väärarusaama, nagu ei suudaks pärdikud ja ahvid kõnelda nende häälekulglate mingisuguste anatoomiliste piirangute tõttu,“ kommenteeris uurimuse juhtiv autor, Viini ülikooli tunnetusbioloogia instituudi professor Tecumseh Fitch.

Prof Fitch, uurimuse vanemautor Asif Ghazanfar, Bart de Boer ja Neil Mathur uurisid primaatide häälekulglate võimalike liigutuste ulatust. Häälitsevate, toituvate ja nägu moonutavate makaakide keele, huulte, neelu ja muude kõnetrakti osade liikumist seirati röntgenvideo-ülesvõtetega. Seejärel konstrueerisid uurijad nende ülesvõtete baasil pärdiku häälekulgla raalmudeli, mis võimaldas neil vastata küsimusele, kuidas kõlaks ahvihäälne kõne, kui kõnelemist juhiks inimaju.

Sel moel loodud helifaile saab kuulata YouTube’is; esimesel salvestisel lausub e-makaak „Will you marry me?“ („Kas sa abiellud minuga?“ inglise keeles), teisel „Joyeux Noël!“ („Rõõmsaid jõule!“ prantsuse keeles).

Eksperiment oli edukas, kuid ometi peame jätkuvalt leppima tõsiasjaga, et pärdikud ja ahvid ei kõnele nagu inimesed. Selgitus, miks see nii on, on keerulisem ja vastuokslikum, kui arvata võiks. Esiteks usuvad Fitch ja tema töörühm, et enamikul imetajaist on inimkeeli kõnelemiseks täiesti piisavalt paindlikud häälekulglad.

Uurijad oletavad, et inimeste ajudes on evolutsiooniliselt arenenud kaks olulist muudatust, mis andsid meie eellastele kõnelise ellujäämiseelise.

„Meie ajukoore liikumisneuronitel on vahetu side neuronitega, mis tegelikult kontrollivad häälekulglalihaseid, eriti neid, mis muudavad neelu kuju. Samuti on meie ajukoores oluliselt tihedamad seosed helide registreerimisega tegeleva kuulmis-ajukoore neuronite ja helide tekitamises osaleva nn motoorse ajukoore neuronite vahel,“ selgitas prof Fitch.

Fitchi osutusel on hüpoteese, mis üritavad selgitada inimaju ja kõnevõimelise häälekulgla rööpset evolutsiooni, rohkem kui üks. Ühe tema lemmikteooriatest pakkus välja maailmakuulus Briti looduseauurija Charles Darwin, kes oletas, et kõigepealt arenesid meie kauged kõugud „laulvateks ahvideks“ ehk mingisugusteks gibonite ja laululindude vahepealseteks primaatideks, kellel oli suutlikkus õppida selgeks uusi „laule“. Darwini hinnangul pidi taoline muusikaline võimekus kujunema esimesena ning alles hiljem sai hakata seda pruukima kõnelemiseks.

Prof Fitch peab mitteinimestest esikloomaliste kõnelemaõpetamise võimalikkust ebatõenäoliseks — välja arvatud juhul, kui keegi teeb seda tulevikus geenitehniliste meetodite abil.