Üks selline tegur olid sinivetikad ehk tsüanobakterid, keda nimetatakse ka tsüanoprokarüootideks või sinikuteks.

Need organismid on põhjus, miks õhk sisaldab meile hingamiskõlbulikku hapnikku. Kuid samad organismid põhjustasid ka meie koduplaneedi ajaloo esimese massilise väljasuremislaine.

Artiklile lingitud videoõppetunni sarjast TED-Ed stsenaariumi autoriks on bioloog ja tsüanobakterite uurija Anusuya Willis. Teksti luges Julianna Zarzycki ja liikuv pilt pandi kokku stuudios Augenblick Studios.

Video võtab lühidalt kokku nende ainuraksete organismide ajaloo umbes 3,5 miljardit aastat tagasi tekkinud esimestest anaeroobsetest mikroobidest fotosünteesi tekkimiseni ja sinivetikate rollini 2,5 miljardi aasta eest planeedilt peaaegu kogu elu pühkinud nn hapnikukatastroofi käivitajatena.

Hapnikukatastroof tähendas seda, et hapniku pidev tootmine viis Maa kunagise atmosfääri tasakaalust välja. Vaba hapnik on obligaatsetele anaeroobsetele (s.t ainult hapnikuvabas keskkonnas eluvõimelistele) organismidele toksiline ning selle kontsentratsioonide kerkimine hävitas tõenäoliselt suurema osa toona Maal esinenud eluvormidest.

Hiljem stabiliseerus atmosfääri hapnikusisaldus umbes 21 protsendi juures, mida me nüüdisajalgi naudime. Selline hapnikutase tõi kaasa fotosünteesivõimeliste mikroobide vohamise ja hiljem nende põhjal taimsete eluvormide kujunemise.

Sinivetikaid aga leidub maailmas praegugi kõikjal — ja tänu neile oleme olemas ka meie.