Hipster - kes (või õigemini, mis imeloom) see selline veel on?

Tänapäeval kõik räägivad nendest, mõned üritavad neid ka defineerida, kuid ise nad reeglina end selleks ei tunnista, sest siltide järgi elada olevat liiga meinstriim. Hipster on termin, mis tähendab subkultuuri suurlinnade teatud linnaosades, esindab ta aga maailmavaadet, ellusuhtumist ja ennekõike eristuda püüdvat välimust.

Mis imeloom see hipster siis tegelikult on?

Urban Dictionary üritab teda defineerida. Tegemist on subkultuuriga meeste ja naiste seas, kes on reeglina kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates. Hipster hindab iseseisvat (s o erinevat) mõtlemist, vastandkultuuri, progressiivset (s o vasakradikaalset) maailmapilti, austust kunsti, käsitöö ja indie-rocki vastu, loomingulisust, haritust ja ennekõike iroonilisust.

Eks me kõik oleme popkultuuri ja meediaruumi kaudu hipsterlusest nakatatud, aga kui sa küsid hipsterilt, kas ta on hipster, võid sa teda lausa solvata. Hipster on järjekordne silt, mida kleebitakse inimesele külge.

Suurim kontsentratsioon hipstereid elab suurlinnade teatud (kõdu-)linnaosades, näiteks New Yorgis, Chicagos, San Franciscos, ehk nad on harjunud kosmopoliitsusega, aga ei pruugi osata oma käega midagi teha. Seevastu on nad tihti teerajajad uute moevoolude käibele minekuks. Ja käsitsi meisterdatud asjad siiski köidavad hipstereid.

Hipsterluse juuri võib ju otsida 20. sajandi alguse boheemlusest, 1960. aastate hipidest, veidi ehk ka punkarlusest ja teistest ühiskonna peavoolule vastanduvatest subkultuuridest. Kuid tegelikult on see mõiste juba päris vana, termin hip (teadlikkuse tähenduses) on pärit 1940. aastatest, ka sõna hipster esineb juba aastal 1944 inimeste kohta, kellele meeldis "tuline džäss". Algselt olidki hipsterid pigem valgenahalised keskklassi noored, kes jäljendasid mustanahaliste popiidolite elustiili, seega on peetud hipsteriteks ka näiteks Benny Goodmani, Stan Getzi, Bing Crosbyt ja Frank Sinatrat.

Hipster on endiselt ennekõike valgenahaline noor. Aga popmuusika ja ka kõiksugused alternatiivkultuurid, mis sellest innustust leidnud, on teinud 20. ja 21. sajandil ikka läbi tohutu arengu.

Hipsterlus on ennekõike meelsusseisund, kiiksudega teistest erineva riietumise suhtes. Hipsterid põlgavad meinstriimi kuuluvate tarbijate kultuuriliselt ignorantseid harjumusi, kandes meelega vananenud või kõiksuguste säästukate-hinnapommide odavriideid, liibukaid, ka paksude raamidega prille. Habe ja vurrud pole hipsteri jaoks isegi peamine eristumise vahend. Ühekäiguline vana jalgratas seevastu küll.

Kuid hipsterid ei ole vaesed ja erinevalt müütidest ei ole nad ka tavaliselt vanemate arvel elavad töötud, vaid ikkagi kõrgelt haritud inimesed, kelle eristuda üritav riietumisstiil paneb teisi nendesse pigem halvustavalt suhtuma. On aga öeldud, et nad kulutavad palju raha, et vaesed välja näha.

Hipsterid tahavad kõiges meinstriimist ehk siis ühiskonna peavoolust eristuda. Neid mõjutavad tavaliselt radikaalsed ideoloogiad, näiteks feminism, veganlus, LGBT-liikumine, nad üritavad ka olla rassiliselt avatud meeltega, ehk segaabielusid eri rasside vahel esinebki kõige sagedamini hipsterite kogukondades.

Homoliikumine kujutab küll endast eristuvat subkultuuri, aga tänapäeval ei ole enam võimalik vaid välimuse põhjal vahet teha, kas tegemist on geidega või heterotest hipsteritega. Ja see on tekitanud ka konflikte.

Tolerantsusest hipsterite puhul on tõesti liig rääkida, sest nad ju vihkavad kõike meinstriimset. Algselt üritasidki hipsterid teha kõike alternatiivselt, kuid sotsiaalvõrgustike võidukäik on nad toonud järjest tugevamini kogu maailma nähtavale, ning juba lapsed üritavad järjest hipsterlust jäljendada, ehk hipsteritest endast on saamas meinstriim. Meinstriim on aga asi, mida hipster põlgab kõige enam.