Ebatavaline olend koopasügavusest: Katkend raamatust "Teadus maagia taga"
Teadusajakirjanik Matt Kaplan kaevub maagiliste esemete, paikade ja rituaalide värvikasse, põnevasse ja üllatavasse ajalukku ning ühendab müüdid ja teaduse viimase sõna. Muistseid ja tänapäevaseid legende elustav raamat on muhe ja humoorikas teejuht üleloomulike nähtuste maailma telgitagustesse. Autori rännak läbi kultuuride ja ajastute hõlmab muuhulgas berserke, savante, Egiptuse nuhtlusi, Püha Graali ja supersõdalasi ning kinnitab, et legendide taga on peidus märksa enamat kui pelk fantaasia.
Kirjastuse loal avaldame raamatust katkendi:
...
Surnute valvurid
Üle kogu Mehhiko leidub rabavalt kauneid karstijärvi. Päikeses kõrbenud maal pole magevesi midagi vähemat kui imeline kingitus janusele rändurile. Maiadele, kes elasid seal kaua aega tagasi, olid need järved pühad.
Maiad kutsusid karstijärvi sõnaga cenote ja kuigi need veekogud olid sageli linnade veega varustajaks, pidasid maiad neid ühtlasi allilma väravateks. Maiade riigi kõrgajal rändasid inimesed sadu kilomeetreid, et külastada karstijärvi ja visata nende sügavustesse kullast, nefriidist ja põletatud savist ohvriande jumalatele. Mõnikord, eriti näljahäda, pikaleveninud põua või taudide ajal, visati sinna ka inimohvreid. Inimesed, enamasti vangid, seoti postide külge, torgati odaga läbi ja heideti surma, et teha meelehead allpool elavatele süngetele jumalatele. Selgusetuks on jäänud, kas maiad mõistsid, kuivõrd erilised need järved tegelikult on.
Karstijärvi uurivad sukeldujad on avastanud palju rohkemat kui vaid aarded, mille maiad on sinna loopinud. Nad on kindlaks teinud, et cenote’d polegi tegelikult järved, vaid tunnelid mis kulgevad kilomeetreid mööda lubjakiviõõnsusi ja on ühendatud merega. Veelgi enam, sugugi kogu sealne vesi pole magevesi. Kõigis karstijärvedes kohtub vihmaveest kogunenud magevesi teatud sügavusel soolase veega. Üleminekukihid ehk halokliinid ähmastavad vaadet ja värelevad kurjakuulutavalt. Need näevad välja nagu maagilised väravad ja nii mitmegi sukelduja jaoks, kes neist läbi läksid, on need sõna otseses mõttes olnud ühesuunaliseks ukseks surnute riiki.
Koopasukeldumine on ohtlik ka kõige paremal juhul. Kui miski läheb viltu, ei saa niisama lihtsalt pinnale tõusta. Mitte just üllataval moel hukkub koobastes palju sukeldujaid just selle asjaolu tõttu. Ent sukeldujate seltskonnast paljusid hämmastab nimelt neis karstijärvedes hukkunud tippsukeldujate arv. Londoni loodusloomuuseumi bioloogid Björn von Reumont ja Ronald Jenner kuuluvad nende väheste kartmatute teadlaste sekka, kes uurivad ohtlike cenote’de ökosüsteeme. Töötades koos professionaalsete sukeldujatega, ujusid nad sügavale koobastesse koguma sealseid eluvorme ja tõid päevavalgele ebatavalise olevuse.
Nõelte lähem uurimine aastal 2007 paljastas neis õõnsad kanalid. Kanalid olid täpipealt sedalaadi, mille kaudu oleks hea süstida vedelikku mis tahes kohta, kuhu nõel on torgatud. Veelgi kahtlasemad olid nõelte alumises otsas asuvaid õõnsusi ümbritsevad tugevad lihased, mis paistsid ideaalsed vedeliku lükkamiseks kanalitesse. Vedelikuks on mürk, aga mitte lihtsalt niisama mürk. See on midagi segulaadset, mis jääb kudesid lagundava rästikumürgi ning närvisüsteemi ründava ja halvatust tekitava ämblikumürgi vahepeale.
Kuigi mõlajalgseid pole nähtud aktiivselt jahti pidamas, kahtlustavad Jenner ja von Reumont, et nad torkavad saaki nõelaga ja seejärel tekitab närvisüsteemi ründav mürk saakloomal kontrollimatuid krampe, mis ei võimalda põgeneda. Kudesid hävitav mürk vedeldab järgmiseks kreveti sisemuse tema enda välisskeleti sees, nii et mõlajalgne saab kesta hiljem rahulikult tühjaks lürpida. Ainuüksi see on päris äge, ent on märkimisväärne, et meie planeedil tuntud 70 000 koorikloomade liigist on need cenote’des elavad mõlajalgsed ainus mürgine.
Millist mõju avaldab nende mõlajalgsete mürk inimesele, on teadmata, ent olles ise sukelduja ja tundes uudishimu, kas nad võiksid olla süüdi esmaklassiliste sukeldujate seletamatutes surmades, esitasin selle küsimuse Jennerile. „Olen sedasama mõelnud sestpeale, kui me nende nõelu esimest korda nägime,“ vastas ta. „Tahan öelda, et me kuuleme nii sageli, kuidas koopasukeldujad surevad salapärastel asjaoludel. See sunnib mind mõtlema, kas need mõlajalgsed võiksid ehk asjaga seotud olla.“ Kui kõigi nende surmade taga on mõlajalgsed, siis võisid maiad koopajärvede kui allmaailma sissepääsude osas rohkem täkkesse panna, kui nad ise arvatagi oskasid.
Matt Kaplan on ajakirja The Economist teadusajakirjanik. Ta on teinud kaastööd ka mitmele teisele väljaandele, nagu National Geographic, New Scientist, Nature ja The New York Times. 2014. aastal pälvis Kaplan teadusajakirjanduse stipendiumi, mida ta kasutas loodusteaduste ja folkloori õpinguteks Massachusettsi tehnoloogiainstituudis ja Harvardi ülikoolis.
