Teadlased uurisid välja, kuidas mälestusi taastada
Nüüdseks on teadlased avastanud, kuhu mälestused kaovad, ja isegi töötanud välja plaani nende unustustest tagasi toomiseks, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kui patsient narkoosist ärkab, ohkab arst kergendustundest. Autoõnnetuse ohver Peter Smith oli haiglasse toodud teadvusetult, ta oli saanud ränga löögi vastu pead. Nüüd näib, et mees on halvimast siiski pääsenud.
Kui kirurg end esitleb ja patsienti küsitleb, mäletab Smith oma nime, sünnipäeva ja õnnetuse juhtumise asjaolusid. Tohtri lootus, et mehe mälu ei ole kahjustada saanud, tugevneb. Ta alustab patsiendi operatsioonijärgset ülevaatust, kuid märkab, et on maha unustanud oma taskulambi, ja lahkub palatist, et see üles otsida.
Arsti naastes varisevad kõik tema lootused kokku. Patsient Peter Smith silmitseb teda küsiva pilguga ega mäleta enam midagi sellest, mida oli kõigest mõne minuti eest rääkinud. Kui arst kutsub kohale oma kolleegi, kordub sama. Mõlemad tohtrid panevad samasuguse diagnoosi: edasihaarav mälukaotus.
Mälu on inimaju neid funktsioone, mille mõistmine valmistab teadlastele kõige suuremaid raskusi. Mälu on justkui äärmiselt keerukas piltmõistatus, mis koosneb paljudest väga erinevatest, kuid vajalikest tükikestest.
Mäluhäired võivad avalduda erineval moel. Osa inimesi unustab oma noorusajamälestused, teised ei suuda enam salvestada uusi mälestusi või pidada meeles sedagi, millega nad parasjagu tegelevad. Väiksemad mälukaotused tabavad meid peaaegu igapäevaselt.
Mitmed viimaste aastate avastused on teadlastel aidanud mõista, kuidas mälestused tekivad ja salvestuvad. Need uued teadmised osutavad isegi võimalusele tuua kadunud mälestused unustuste hõlmast tagasi.
Kogetust saab mälestus siis, kui see kinnistub aju närviühenduse võrgustikus. Tavaliselt sõltub see, millises aju osas mälestus talletub, selle sisust. Näiteks prantsuse keele tegusõnad „paiknevad“ Broca ja Wernicke piirkondades, samas kui matemaatikavalemid peidavad ennast aju tagaosas.
Varem arvasid teadlased, et kogu meie mälu asub hipokampuses, aga nüüd teavad nad, et see ajupiirkond pigem vaadeldav aju „sisukorrana“. Kui hipokampus alt veab, siis ei suuda me ajju talletunud mälestusi üles leida.
Kui püüame midagi meenutada ja meile tundub, et otsitav on „just keele peal“, ent ei taha ikkagi mälust esile tulla, siis on meie hipokampus segadusse sattunud ning püüab mälestust aju arhiividest palavikuliselt üles leida.
Me saame aju uute muljete ja faktide salvestamisel aidata. Näiteks kui sind esitletakse uuele inimesele – ütleme, Marile –, siis on mõistlik tema nime korrata, küsides kasvõi: „Millega sina, Mari, siis ka tegeled?“. Kordamine hoiab sõnu veidi aega lühimälus ja see suurendab võimalust, et need viiakse üle pikaajalisse mällu.
Mälestuse esimene peatus teel pikaajalisse mällu ongi hipokampus. Ent see on ajutine peatus. Kui hipokampus otsustab, et tegu on olulise mälestusega, siis käsib ta ajukoore neuronitel talletada mälestus kogu ülejäänud eluks. Kui hipokampus aga rivist välja läheb, näiteks pead tabanud tugeva löögi tõttu nagu juhtus Peter Smithiga, siis ei jõua enam miski pikaajalisse mällu.
Seda nähtust nimetataksegi edasihaaravaks ehk anterograadseks mälukaotuseks: inimesele ei jää meelde uus informatsioon ning ta ei suuda seda eelnevate kogemustega siduda, samas kui vanad mälestused on alles ja töökorras.
Vahel hakkab edasihaarava amneesiaga isik oma mälulünka täitma fantaasiatega, mis on konstrueeritud vanade mälestuste põhjal.
Vanuse lisandudes tekivad paljude inimeste mällu püsivad augud, sest ajuühendused nõrgenevad, ähmastades ka mälestusi. 2016. aastal näitas California ülikooli neuroloog Li Gan, et valk nimega KIBRA aitab ajul mälestusi alles hoida.
Neuronid suhtlevad omavahel keemiliste signaalide abil ja neuronite vahelise ühenduse punktides ehk sünapsides hoolitseb KIBRA signaali ülekande eest ühe neuroni retseptorilt teisele. Teadlane avastas, et Alzheimerit põdevatel patsientide ajus ei saa KIBRA korralikult toimida, muu hulgas just närviühenduste nõrgenemise tõttu.
Hiljuti lõid teadlased aga meetodi, millega on tulevikus ehk võimalik taastada ka dementseks jäänud inimeste mälu. Milline see on, seda uuri detsembrikuu Imelisest Teadusest.
