Püügisoovitus: merre, punast püüdma!
Püügikohaks valin tavaliselt „kalaradade“ need kohad, kust olen varem võtmisi saanud. Iga aasta otsin ka uusi, tundmatuid kohti, et oleks väljakutset ja arengut. Vaatan aerofotosid ja sügavusi. Meeldivad just kivikaride nurgad ja tipud, kus kõrguste vahed suuremad ja erinevad ning laine murrab. Olen aru saanud, et päeval tasub püüda tippudes ja õhtuti-varahommikuti aukudes.
ida külmem vesi, seda rohkem liigun liivapõhja peale. Vanasti kartsin liiva, nüüd otsin seda. Piisab väikestest kivigruppidest või barjääridest liivapõhjal ja läheb huvitavaks. Tähtis on, et oleks murdumist ja lainet, seal ju punasele vajalik hapnik.
Päiksepaiste ja pilvise ilma koha pealt: oma kalad olen saanud u 50/50. Püüab see mees, kes on mere ääres, ja see lant, mis on otsas. Olen saanud lauspäikesega täiesti selgest veest väga ilusaid kalu, dogmad ja targutamised mind õnneks ei morjenda. Ja puudub selline imelant.
Tuul on oluline ja seda vaatan kogu aeg, kõik ilmasaidid koos veesaitidega on mul pidevalt arvutiekraanil lahti. Kui novembris on vesi juba ühtlaselt külm, siis eelistan ikka toovat tuult. Merika söök on toovast tuulest toodud veega kalda ääres ja nii ka punane.
Eriti head on tormijärgsed päevad. Ja tihti sogase-selge vee piir, kust olen palju häid võtmisi saanud. Sogast vett ma samuti ei pelga, ainult lendlevat liivarulli ei tohi olla.
Pole vahet, kas liikuda Tallinnast itta või läände, head püügikohad on mõlemal pool. Mulle meeldib eri kohtades käia. Tallinna ümbruses on kümneid väga häid kohti, kaugemal käin uut avastamas. Kui praamiliiklus paraneb, võtan lõpuks Hiiumaa ette.
Sellist ilma, millega püüda ei saaks, pole olemas. Nt kõige „külmema kala“ olen saanud Jumindalt -14 kraadiga. Ja kui on väga kõva maatuul põhjarannikul, siis nt Sõrves ja Lõuna-Edela-Kagu-Saaremaal ju just toov. Talvepüük on omamoodi kaif, segavad vaid kehv riietus ja tahtmise puudus. Punase püük on loodusenautlejale, külm aeg oma arhailisuses on tihti vägagi ilus ja meil kõigil on ju vabad valikud.
Landinduses käib pidev varieerimine ja otsing, iga aasta võtan kasutusele uusi värve ja mudeleid. Top 3 ehk suurimaid kalu on toonud nigli, head laisa mänguga käsitöölandid ja komposiitmaterjalidest landid, millega saab väga madalas püüda. Kala on hilissügisel väga sageli madalas, kurguni sisse ronimine on tihti lausmõttetu ja riske suurendav.
Mäng on oluline: kerin ja pausitan, sõltub landi tüübist. Kiirelt läbi vajuvat lanti madalas kivide vahel väga ei saa pausitada, siis sobivadki rohkem komposiitmaterjalid. Lante vahetan pidevalt. Novembris-detsembris on veel vesi soojem, väga aeglast kerimist ei pea viljelema. Kala ei vaata kuupäevi ja loodus muutub pidevalt, kuid mingid seaduspärasused ja tõenäosused ju ikka kehtivad. Sellist veeseisu ja pidevaid idakaaretuuli nagu sügisel oli, ei mäletagi, aga võtame neid kui uusi väljakutseid.
Alati ütlen oma kamraadidele, et kui näed kas hüpet või järeleujumist, siis on juba hea päev. Kui kala pakub korralikku võitlust ja siiski pääseb, siis on väga hästi ja kui suudad ta kaldale vedada, siis see vajab juba õhtust tähistamist.
