Kõik, mida oled tahtnud teada volframi kohta, kuid pole julgenud küsida

Volfram on üks vastupidavamaid materjale looduses. Volframil on väga suur tihedus ja seda on peaaegu võimatu sulatada. Puhas volfram on hõbehall metall. Peene pulbri kujul on volfram kergestisüttiv ja võib koguni iseeneslikult süttida.

Looduslikul kujul esinev volfram sisaldab viit stabiilset isotoopi ja 21 muud, ebastabiilset isotoopi, vahendab LiveScience.

Tänu tugevusele ja vastupidavusele kasutatakse volframit mitmeks otstarbeks. Volfram talub ülihästi söövitamist ning sellel on kõrgem sulamispunkt ja suurem tõmbetugevus kui ühelgi teisel elemendil. Volframi tugevus avaldub siiski eelkõige ühendites koostises; puhas volfram on väga pehme.

Esimesed tõendid volframi kasutamisest pärinevad rohkem kui 350 aasta tagusest ajast. Hiina portselanimeistrid kasutasid volframipõhist värvainet ainulaadse virsikukarva värvustooni saavutamiseks, kinnitab Ühendkuningriigi kuninglik keemialiit. Märksa hiljem, aastal 1779 uuris Peter Woulfe Rootsist leitud mineraali ja jõudis arusaamisele, et see sisaldab senikirjeldamata metallilist elementi. 1781. aastal jätkas Wilhelm Scheele selle uue metalli uurimist ja isoleeris valge, happelise oksiidi. Siiski ei omistata elemendi avastamist kummalegi neist meestest. Too au kuulub hoopis Juan ja Fausto Elhuyarile. Hispaanias Vergara seminaris uurisid nad seda salapärast metalli, kuni isoleerisid 1783. aastal volframiidist metalloksiidi ning eraldasid sellest siis süsinikuga kuumutades puhta metallilise volframi.

Suurem osa volframivarudest leidub Hiinas, Lõuna-Koreas, Boliivias, Suurbritannias, Venemaal ja Portugalis, aga ka Californias ja Colorados. Ehkki volframit leidub paljudes eri piirkondades, kontrollib 80 protsenti maailma volframivarudest Hiina. Looduslikul kujul esineb volframit sellistes mineraalides nagu šeeliit, volframiit, hübneriit ja ferberiit (raudvolframaat). Volframit saadakse maakidest volframoksiidi eraldamise teel vesiniku või süsinikuga.

Hüdrauliline presski annab järele:

Volfram

Los Alamoses tegutseva riikliku laboratooriumi andmetel iseloomustavad volframit järgmised näitajad.

• • Aatomnumber (elemendi järjenumber): 74
• • Tähis: W
• • Aatommass: 183,84
• • Sulamispunkt: 3422 °C
• • Keemispunkt: 5555 °C

Eraldatud volframit lisatakse sageli mitmesugustesse sulamitesse. Kõige kõvemaid sulameid lõigatakse teemantteradega. Teemandid on ainsad mõnedest volframisulamitest kõvemad materjalid.

Üks kõige levinumatest ja kõvematest volframiühenditest on volframkarbiid. Tänu ühendites avalduvale tugevusele kasutatakse volframit saeterade karastamiseks ja puuriterade valmistamiseks. Mõned juveliirid valmistavad volframkarbiidist abielu- ja muid sõrmuseid.

Veel üks eriti kasulik volframiühend on volframdisulfiid. USA-s Virginia osariigis Newportis tegutseva Thomas Jeffersoni nimelise tuumafüüsikauuringute laboratooriumi osutusel kasutatakse seda kuivmäärdena (ingl dry lubricant) 500 kraadini küündivate temperatuuride juures.

Suurim pindpinevus: volfram elavhõbeda pinnal:

Lisaks saab metalli aurustamise ja sadestamise tehnika (metal evaporation) abil katta volframiga pindu, sellest saab valmistada värvaineid, see võimaldab omavahel ühendada klaasi ja metalli ning toota elektronlampe ja kineskoope.

Sõjatehnikas leiab volfram laialdast kasutust kuulides ja mürskudes, aga ka nn kineetiliseks pommitamiseks (kinetic bombardment), s.t soomuse purustamiseks mitte lõhkekehadega, vaid ülitiheda materjaliga rünnates.

Tänu heale kuumustaluvusele on volframist palju kasu elektriahjude kütteelementides, kosmoseaparaatides, keevitamise juures ja muudes valdkondades, kus mängu tuleb kõrge kuumus. Seetõttu kasutatakse volframit ka mõnedes valgustites — mida kuumemaks saab elektrilambi hõõgniit minna, seda eredamalt särab lamp.

Volframit vajavad elusorganismidki — näiteks lõhustavad mõned bakterid volframi toel karboksüülhappeid aldehüüdideks.

Kas teadsid, et...

Volframit on kasutatud ka tüssamiseks. Ehkki sel pole küll kulla läiget, on volframi tihedus kulla omale väga sarnane (erinedes vaid 0,36 protsenti), mis tähendab, et kullakihiga kaetud volframikang kaalub sama palju kui samade mõõtmetega kullakang. Sellepärast on volframist mõnikord valmistatud võltskullakange.