1919. aastal loodi Eestis Riiklik Põlevkivitööstus ja alustati selle laialdasema kaevandamisega. Praeguse Kohtla-Järve aladel alustati kaevandamisega 1924. aastal, kui Kohtla raudteejaama lähedale rajati põlevkiviõli tootmise vabrik. Nagu ikka tavaks sellisel puhul, hakkas vabriku lähedusse tekkima tagasihoidlik töölisasula.

Peale Nõukogude Liidu okupatsiooni võeti kogu tööstus suuremas mahus käsile - kasvas maavara tähtsus nii kütusena kui ka keemiatööstuses toorainena. Protsessi kiirendamiseks ning edendamiseks alustati ka tööliste sissetoomisega. Aastatel 1945-1949 tuli Nõukogude Liidust põhiliselt Kirde-Eesti aladele ligi 240 000 töölist, ning juba 1946. aastal sai Kohtla-Järve omale linnastaatuse.

Üsna lühikese aja jooksul, tööstuse sunnitud kiire arengu tulemusena, oli Eesti Entssüklopeedia sõnul Kohtla-Järvest saanud maailma suurim põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskus. 1948. aastal sai valmis ka põlevkivigaasi tehas, millel oli otseühendus Leningradiga ning 1949. aastal rajati Kohtla-Järvele ka soojuselektrijaam. Aastatel 1945-1955 kasvas Eestis tööstus kiiremini kui ülejäänud Nõukogude Liidus keskmiselt, kuid tööstuse mõju keskkonnale jäeti aruannetest välja.

Siiani on Eesti elanike arvult viies suurim linn tööstuse mõistes tähtsaim ning linna kodulehe andmetel on levinumateks ametiteks tänapäevalgi keemik ning kaevur. Pea kogu Eesti põlevkivienergia on Kohtla-Järve linnast sõltuv, ning moodustab enamuse meie riigi elektrienergiast.