Suwalki koridor: Baltimaade julgeoleku Achilleuse kand Poola ja Leedu vahel

Ukraina sõja taustal tuleb tunnistada, et konfliktioht eksisteerib ka Baltimaades, mis on haavatavad ja geograafiliselt isoleeritud just maismaaosas. Baltimaade julgeolek on seotud NATO ühtekuuluvusega ja territoriaalne ühtekuuluvus omakorda Suwalki koridoriga.

Ilmus ajakirjas Sõdur 5/2016

Ukraina destabiliseerimine algas 2013. aastal Venemaa Föderatsiooni otsese poliitilise ja sõjalise sekkumisega, kui asuti toetama Krimmi, Donetski ja Luganski oblasti separatiste, see tõi endaga kaasa tõsised rahvusvahelised tagajärjed. Sekkumisele järgnes siiani kestev hübriidsõda, mis tähendas Krimmi annekteerimist ja sõda Ida-Ukrainas. Eri hinnangute põhjal on Venemaa selline tegevus otsene tagajärg Ukraina otsusele tugevdada koostööd Lääne-Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega.

Samal ajal on Venemaa sekkumine ka katse taastada mõju ja domineerida endiste Nõukogude Liidu riikide üle. Venemaa soovib taastada riigi mõjuvõimu globaalsel tasandil ja püüab destabiliseerida rahvusvahelist julgeolekusüsteemi, esitades selleks väljakutse NATO-le kui suurimale sõjalisele jõule. Selline Kremli ennast kehtestav käitumine ohustab olulisel määral NATO liikmesriikide julgeolekut, seda eriti Eesti, Läti, Leedu ja ka Poola puhul. Poola asub olulises kohas, sest riik asetseb Kesk-Euroopas kahe ajalooliselt ekspansionistliku riigi vahel ning tema naaber on Ukraina, mis alles ehitab üles oma identiteeti ja riigikorraldust. Olles selline oluline looduslik maismaasild, peab Poola oma poliitilised ja sõjalised prioriteedid ümber hindama.

Käesoleva sajandi algusest on riigipiirid Schengeni lepingu põhjal rohkem avatud, see hõlbustab ebatraditsiooniliste ohtude tekkimist. Nende hulgas on näiteks kontrollimatu migratsioon, relvade ja terroristide liikumine, suurem vabadus organiseeritud kuritegevuse toimimiseks ning samuti „roheliste mehikeste“ võimalikuks liikumiseks, mis kõik võivad osutuda hübriidsõja ohtudeks. Kõik sellised ohuallikad saaksid liikuda idast Balti riikide suunas ja sealt edasi Poolasse ja Lääne-Euroopasse, kasutades muuhulgas nn Suwalki koridoriks kutsutavat marsruuti.

Ukrainas toimuv sõjaline konflikt näitab selgelt, et Poola ja üldiselt ka Euroopa Liidu julgeolekutaset tuleb tõsta, kuna kõigest tuhande kilomeetri kaugusel piirist leiab aset reaalne sõjaline vastasseis, mida Euroopa ei ole seni suuteline mõjutama. Sama situatsioon võib aset leida Baltimaades, mis on just maismaaosas väga haavatav ja geograafiliselt isoleeritud. Seetõttu on NATO liikmesriikide julgeolek ja ühtsus seotud ühtekuuluvusega igas vallas, millest territoriaalne ühtekuuluvus on seotud Suwalki koridoriga.

Venemaa jaoks on oluline tegur maismaaühendus põhiterritooriumi ja Kaliningradi oblasti vahel, lähim tee viimasesse kulgeb läbi Valgevene. Kui sõjaline rünnak peaks aset leidma ja Venemaa Suwalki koridori okupeerima, oleksid kõik kolm Balti riiki ära lõigatud ja see soodustaks nende vallutamist ja endiste mõjusfääride taastamist Kremli poolt. Samal ajal kannataks märkimisväärselt NATO kui julgeolekuliidu usaldusväärsus.

Tuleb märkida, et Valgevene on Venemaa juhitava Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni liige ja oleks kohustatud konfliktis osalema. On oluline, et agressiooni korral ei vallutata üksnes Suwalki koridori, vaid ka osa Poola territooriumist sellest läänes – Warmia-Masuuria vojevoodkond. Need alad oleksid tõenäoliselt okupeeritud saja kilomeetri ulatuses manööverdamisvabaduse tarbeks ja selleks, et hoida eemal NATO kaugmaarelvastust, et sellega ei oleks võimalik ohustada Kaliningradi ja teisi sõjaväe kogunemiskohti.

Joonis 1. Suwalki koridori geograafiline asukoht

Geograafilised omadused sõjaliste operatsioonide kontekstis

Suwalki koridori piirkond koosneb makroregioonidest. Need on geograafiliselt määratletud alad, millel on vaid neile iseloomulik looduskeskkond. Makroregioonide peamine tunnus on nende ühine jaotuspiir riigipiiriga kolmes olulises suunas; põhjas, kirdes (Suwalki koridor) ja idas (vt joonis 1). Suwalki koridor asub Warmia ja Masuuria järvede piirkonnas ning ligi 50% sellest on kaetud metsade ja järvedega. Ala piirneb põhjast ja idast Venemaa Föderatsiooni ja Leedu riigipiiriga, lõunast Biebrza ja Noteći jõgede ning Mława, Brodnica ja Grudziądzi linnade, läänest Wisła jõe ja Wisła laguuniga.

Sõjalisest vaatepunktist tuleb maastikku analüüsida järgmiste omaduste põhjal:

• metsade ja järvede suurus (kogupindala);
• metsade liik ja tihedus;
• järvede liik ja nende hüdrograafia;
• klimaatilised ja pinnasetingimused;
• linnastumine.

Piirkonna geograafiat mõjutavad ka muud olulised eripärad, näiteks jõed, sood, mäed jne. Üldiselt peetakse seda paljude moreensete pinnasevormide ja mitmekesise topograafiaga piirkonda üsna mägiseks. Mägede kõrgus on 100–300 meetrit üle merepinna ja nad asetsevad ida-läänesuunaliselt. Mägedega ristuvad jõed ja järved ning ligi 11% maastikust on kaetud soodega, mida nende savise ja saviliivase pinnase tõttu on vihmase ilmaga võimatu läbida. Piirkonna kliima on spetsiifiline, kuna ligi 90 päeva aastas katab maapinda lumikate; 50 päeval esineb tugev pakane ja ligi 130 päeva aastas on maapind külmunud.

Talved on harilikult lumised ja pakaselised, nii et maapind külmub kuni 120 cm sügavuselt ning järved on kuni aprillini jääga kaetud. Suved on üsna niisked ja jahedad. Piirkonnas on umbes 3000 järve kogupindalaga 150 000 hektarit. Moreenist paisutatud järved on pigem madalad, paiknevad hajutatult ja nende kaldad on lauged ning pikad. Kitsad järved on kõrgete, järskude kallaste ning ebatasase põhjaga. Põhja suunas voolavad jõed on pigem kitsad ja looklevad ning nende metsaga kaetud kaldad on järsud ja kõrged. Järvede vahel laiuvad metsad ja sood, mis on kaetud märjas kliimas tüüpiliselt esineva taimkattega.

Peamiselt okaspuudest koosnev mets on raskelt läbitav ja paljudel juhtudel on tegu peaaegu läbimatu maastikuga. Vanade puude kõrgus ulatub 15–30 meetrini ja nende jämedus on kuni 45 cm; noore metsa kõrgus on kuni 15 m ja puutüved 15 cm jämedused. Maapind on liivane või saviliivane. Tuleb märkida, et teedevõrk on halb ja sõidukitele raskesti läbitav, läbitavust võivad veelgi halvendada ilmastikutingimused. Eriti kevadel ja sügisel muudavad vihm ja sula pinnase palju pehmemaks ning talvel raskendab liikumist lumi. Samas on maastiku läbimiseks võimalik kasutada jääga kaetud järvi, soid ja jõgesid. Teedevõrku täiendavad nii metsateed kui ka metsa hoolduseks ja metsaraieks mõeldud teed, kuid need ristuvad väikeste jõgede ja ojadega ning nende kvaliteet on samuti kehv. Tänu raskesti läbitavatele järvedele ja teede tahtlikule lõhkumisele tekib palju võimalusi isegi piiratud jõududega mis tahes liikumine blokeerida.

Piirkonna elanike arv ulatub kahe miljonini, kellest põhiosa moodustavad poolakad. Keskmine asustustihedus on 57 inimest ruutkilomeetri kohta. Rahvusvähemustest on ukrainlasi 65 000, leedulasi (peamiselt Suwalki piirkonnas) umbes 25 000 ja venelasi umbes 11 000.

NATO liitlased näevad Suwalki koridori sõja korral võimaliku tegevuskohana, kus maastiku eripärad – metsad, järved ja kanalid – mõjutavad paratamatult ka sõjalisi tegevusi ja loovad looduslikud kaitseliinid, mis võimaldavad läbi viia kaitseoperatsioone. Neid looduslikke kaitseliine saaks tugevdada, projekteerides takistusi, läbi viies maskeerimis- ja pettetegevust, luues tingimused lahinguüksuste jaoks toetusüksuste ning lahinguteeninduse paigutamiseks. Maastik piirab ka manööverdamisvõimalusi, seades piiranguid rekkele maismaal ja õhus ning kanaliseerides sõjaväe raskeüksuste liikumist. Üldiselt peetakse Suwalki piirkonda Poola tüüpmaastikust erinevaks ning taktikalisel tasandil läheb vaja spetsiifilist võimekust, et läbi viia nii kaitse- kui ka ründetegevust ning toetada viivitusoperatsioone.

Taktika – hüpoteetiline raamistik

Võttes arvesse võimalikku sõjalist agressiooni Suwalki koridori piirkonnas ning paikkonna maastikku, saaks vaenlane kasutada klassikalisi ründetaktikaid koos asümmeetriliste või nn hübriidsõja elementidega. Kaitse seisukohalt oleks katsumused seotud koridori geograafilise asukohaga Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel, kuna vastaspoolel võib tekkida soov need kaks piirkonda ühendada. Sellegipoolest oleks ebatõenäoline samasuguse hübriidsõja stsenaariumi rakendamine ja vähemuste kasutamine nagu Ukrainas, kuna „rohelisi mehikesi“ märgataks kiiresti. Suwalki koridori keerukus tekitab vajaduse Poola ja Leedu vägede tihedaks koostööks, et tõkestada vastaspoolel otsese maaühenduse loomine, kuna see tähendaks Balti riikide täielikku isolatsiooni ning vajadust luua märkimisväärne võimekus, et juba kaotatud piirkondi uuesti oma kontrolli alla saada.

Piiriülese koostöö kontekstis oleks ohu korral üks lahendus üksuse loomine, mis oleks koostatud spetsiaalselt metsade ja järvedega kaetud maastikul tegutsema ning oleks hübriidsõja võimekusega. See võiks olla neljast-viiest pataljonist koosnev Poola–Leedu brigaad. Kaks pataljoni võiksid olla ratassoomukeid (nt KTO Rosomak) kasutavad kergejalaväeüksused viivitusoperatsioonide läbiviimiseks, mobiilse reservi loomiseks, vaenlase tiiva ründamiseks või blokeerivate positsioonide loomiseks. Kaks pataljoni võiksid olla soomukitel baseeruvad mehhaniseeritud üksused, mille ülesanne oleks hoida peamisi kaitsepositsioone, ning reservis võiks olla tankipataljon. Kõik üksused peaksid olema võimelised võitluseks ja tulevahetuseks halva või piiratud nähtavuse korral. Maastikku arvestades on oluline tegur suurtükiväe tugi (suurtükipataljon, mille kasutuses oleksid näiteks Leedu sõjaväele muretsetud PzH 2000 SPA või Poola Krabi iseliikuvad suurtükid) 40 km ulatuses ja operatiivne tuletoetuse võimekus.

Järgmised tingimused on seotud õhukaitse, tankitõrjevahendite, usaldusväärsete rekkeüksuste toetatud snaiprite ja mehitamata õhusõidukitega. Selline struktuur võimaldaks pataljonidel iseseisvalt tegutseda, et kaitsta iseseisvaid lähenemisteid ja luua mitmeid reservüksusi. Lisaks sellele kuuluksid lahutamatu osana maavägede tule- ja rekketoetuse hulka õhujõud, sh helikopterid.

Selline brigaad peaks tegema tihedat koostööd ka kohalike kaitsejõududega, mida Poolas arendatakse. See suurendaks üldist lahinguvõimekust, sest võimaldab kasutada piirkondlike vägede unikaalseid omadusi, nagu maastiku ja kohaliku elanikkonna tundmine. Kohalikud üksused võiksid täiendada regulaarvägesid, mis suurendab võimet toime tulla moraali langemisega, mida põhjustavad vaenlase tekitatud kaotused. Kõik see nõuab head ettevalmistust, tankitõrje- ja õhukaitsevahenditega varustamist ja hästi välja töötatud kohalikke kohaluure- ja luurevõrgustikke.

Maastik võimaldab looduslikke lähenemisteid ja liikumiskoridore, mis on etteaimatavad, sest sõltuvad teedevõrgust, metsadest ja järvede asukohtadest ja neid mõjutavad kliima- ja ilmastikutingimused. Kõik eelnev asetab sõjapidamise siin järgmistesse raamidesse:

• kanaliseerib liikumist ja piirab manööverdamisvõimet igat tüüpi üksuste jaoks;
• võimaldab tõhusat maskeerimis- ja pettetegevust;
• piirab vaate- ja vaatlusjooni;
• piirab relvasüsteemide sihtmärgistamist ja tegelikku laskekaugust;
• võimaldab rekke- ja sabotöörüksuste salajasi operatsioone;
• piirab sõdurite ja üksuste maastikul orienteerumist, raskendab operatsioonide ja taktikaliste ettevõtmiste juhtimist ja omavahelist kooskõlastamist;
• raskendab tulevahetuse kooskõlastamist ja tekitab sõbraliku tule ohtu;
• takistab või isegi kaotab võimaluse üksuste lahinguasetust taktikalisele olukorrale reageerimiseks ümber korraldada;
• piirab logistilist toetust mõningate varustusliikide puhul;
• piirab kuumade ilmade korral metsapõlengute ohu tõttu liikumist.

Selline väliste tegurite keerukus sunnib mõlemaid pooli kasutama taktikaid, mis erinevad olulisel määral sõjapidamistaktikatest tüüpilistel maastikel, sellistel, mis laiuvad suuremas osas Poolas. See mõjutab taktikaliselt nii lahinguüksusi kui ka nende tugi- ja lahinguteenindust. Väliste tegurite keerukus nõuab keskkonna ja ettevalmistuse tundmist ning vajab keskkonnale sobivat relvastust ja varustust. See on üsna keeruline ülesanne ning sunnib üksuste koostamisel arvestama piirkonna eripärasid ning valmisolekut neid kiiresti ümber korraldada. Selliste üksuste ettevalmistamisel on spetsiifiline, et neil peab olema võimekus võidelda iseseisvalt juhul, kui ollakse põhivägedest ära lõigatud.

Lahingukontaktid vastaspoolte vahel võivad toimuda piiratud alal, kusjuures kummalgi poolel ei pruugi olla vastase paigutuse kohta piisavalt informatsiooni. Lisaks sunnib maastik lahingutegevust läbi viima lahingumasinates, sest sõidukitelt jalastumine aeglustaks operatsioone märkimisväärselt ega võimaldaks kiirelt manööverdada. Eriti kehtib see juhul, kui liigutakse väljaspool teid, sest maastiku jalgsimarsil läbimine väsitab sõdureid ja vähendab nende lahinguvõimet. Liikumine piiratud nähtavusega alal mõjutab sõdureid psühholoogiliselt ja pikemalt teenistuses olnud sõdurite puhul võib see viia nende lahinguvõime alla kriitilise taseme. Seetõttu tuleb üksusi pidevalt roteerida, et säilitada nende lahinguefektiivsus.

Sõidukite liikumisvõimalused on piiratud olemasolevate teedega, sest maastik on ratastega sõidukite jaoks liiga raskelt läbitav, see tekitab märkimisväärseid takistusi lahinguteeninduse tugiüksuste jaoks. Metsanoorendik võimaldab küll liikuda roomiksõidukitel, kuid vihmased ilmad ja sood võivad neile maastiku läbimisel ikkagi takistuseks saada. Oluliseks muutub selliste roomik- ja ratassõidukite olemasolu, millega oleks võimalik ületada veetakistusi neist läbi sõites või sooritada dessantoperatsioone üle vee. Sellised sõidukid peaksid avaldama maapinnale väikest survet, mis võimaldaks neil läbida lumega kaetud ja soist maastikku. Motoriseeritud üksuste liikumisteed sõltuvad maastikust, mis võimaldab vaenlasel neid blokeerida, paigutades neile takistusi või neid mineerida, korraldada varitsusi või hoida liikumistrasse tule all. Varitsuse abil on võimalik isegi terveid kolonne blokeerida ja hävitada. Varitsusohu saab osaliselt kõrvaldada, kui kolonne turvavad rühma või kompanii suurused julgestusüksused ja taktikalised õhujõud.

Lahingute raskuspunktiks saab keskendumine võtmemaastiku valdamisele ja kõigi olulisemate liiklussõlmede, sildade ja maakitsuste kontrollimine, mis mõjutavad ja suunavad vägede edasiliikumist. Oluline on õigesti planeerida reservüksuste suurus ja koosseis, see võimaldab paindlikult reageerida, kui taktikaline olukord muutub. Vaid ühe reservüksuse loomine on seotud riskiga, et vaenlane võib selle avastada ja elimineerida, võimaldamata reserve vajadusel rakendada.
Unustada ei tohi oma vägede rekke- ja julgestusüksusi, mis on formatsioonis paigutatud ette ja tiibadele ning mida täiendavad üksused, mis katavad suuremate üksuste vahele jäävat ala, et vastaspool ei saaks tühimike kaudu neist sisse imbuda, eesmärgiga rünnata olulisi varustuskeskusi või juhtimispunkte. Lahingutegevuse käigus on võimalik, et viiakse läbi ajamahukaid varjatud operatsioone.

Juba jalastunud üksused peavad olema saanud vastava väljaõppe, et maastikul liikuda ja oskama selleks ette nähtud varustuse abil tehis- ja looduslikke takistusi ületada. Jalaväe ja nende käsutuses oleva relvastuse roll on eriti tähtis seetõttu, et tankide, lahingumasinate ja suurtükkide kasutamine piirkonnas on raskendatud, mistõttu raskerelvade tuletoetus on piiratud. Olulised on kaasaskantavad tankitõrje- ja õhutõrjesüsteemid, mis võimaldavad lähidistantsilt või varitsusest vaenlast tulega mõjutada. Kuna sageli peab ka kergejalavägi takistama vastase edasiliikumist ilma kõrgema väejuhatuse korraldusteta, peavad kergejalaväeüksused olema võimelised ette võtma iseseisvaid sõjalisi operatsioone. See on võimalik, kui jalaväge on tugevdatud tankide, spetsiaalsete tugiüksuste, pioneeride ja iseliikuvate suurtükkidega, kus maastik seda võimaldab. Laskeomadustelt võivad väga efektiivseteks osutuda miinipildujad, mida on võimalik eri sõidukitega kiiresti vajalikele positsioonidele viia.

Tankidest luuakse reservüksused. Selliste reservide asukoha määrab maastik, mis võimaldab tanke kasutada. Hõredates või hästi majandatud metsades on võimalik kasutada soomusüksusi organiseeritud formeeringutena, kuid sageli oleksid tankiüksused või tankid liidendatud jalaväega üksikult. See nõuab tankimeeskondadelt vastavat väljaõpet ehk varem läbi harjutatud koostööd kergejalaväega, kuna tankid on ilma kergejalaväe toeta väga haavatavad. Vahel on otstarbekas rasketehnikat kasutada ka metsa liikumiskoridoride rajamiseks ja teede vabastamiseks.

Maastik toetab rekke- ja tõkestusüksuste kasutamist, eesliinil asuvate suurtükiväe ja miinipildujate tulejuhtide ning lennuväe sihitajate tegevust. Selliste üksuste võimekus oma tegevusi läbi viia on võtmetähtsusega, sest mõjutab vastaspoole relvaformeeringute kõige olulisemaid lõike.

Metsad vähendavad lisaks vaatlusvõimalustele ja laskesektoritele ka suurtükiväe tegevuse tõhusust. Puude tõttu väheneb suurtükkide otsetule ulatus ning mürsukildude mõju. Samas on maskeeritud positsioonidel asuvate haubitsate ja miinipildujate toetustuld väga vaja. Tulepositsioonide loomiseks sobivad luhad, lagendikud ja metsaservad, mis vajavad vastase vastutule tõttu maastikku sobituvat maskeeringut ja võimekust kiiresti positsioone vahetada. Omaette katsumus suurtükiväelaste jaoks on õigete positsioonide valik, sest suurtükiväe tulejuhtidel on keeruline leida sobilikke orientiire. Vaatluspunktid võiksid paikneda kõrgendikel, puude otsas või siis ise spetsiaalselt rajatud vaatluspunktides nii suurtükipositsioonide ees kui ka tiibadel. Sageli võib ette tulla vajadus suurtükiüksuste juhtimine detsentraliseerida ja tulelöögi andmine vastavalt tekkinud olukorrale otsustada kohapeal.

Kuna piirkonna maastik soodustab eelkõige kaitseoperatsioone, on ala kaotamise korral kõige suurem probleem vastupealetungiga piirkonna üle kontroll taastada. Vasturünnakute tagasitõrjumiseks saab vastaspool ära kasutada tiheda metsaga kaetud maastikku, mille vahel asuvad järved. Taas muutub probleemiks motoriseeritud üksuste liikumine, mille olemasolev teedevõrgustik koondab maakitsustele, eraldab edasiliikuvad üksused üksteisest ja takistab nende efektiivset kasutamist, hoolimata sellest, kas üksustel on ülekaal elavjõu või tehnika osas. Selline olukord tekitab vajaduse kaasata liitlasüksuseid, kes ei tunne spetsiifilist maastikku, see omakorda vähendab nende efektiivsust. Juba takerdunud üksused osutuvad avastamise korral kergeks sihtmärgiks kaudtulele või vastase lennuväele, mis võib põhjustada suuri kaotusi. See omakorda mõjub laastavalt üksuste moraalile. Piirkonnas on võimalik tõhusalt kogu liiklus miiniväljade abil tõkestada, sedasi kogu ala isoleerida, lõigata läbi teed ja raudteed, mis raskendab oluliselt üksuste täiendamist või alalt väljatoomist.

Suwalki koridoris ja selle ümbruses oleva maastiku keerukus mõjutab igat tüüpi sõjalisi operatsioone. Ala kaotamise korral selle üle kontrolli taastamiseks kuluv aeg tähendab NATO jaoks seda, et lääne ja kolme Balti riigi vahel kadunud maismaaühendus annab vastaspoolele pikemaks ajaks tegevusvabaduse, kuna õhu- ja mereväed ilma maavägedeta pole suutelised tagama NATO jaoks soovitud lõpptulemusi.

Suwalki koridori poliitilis-strateegiline tähtsus

Suwalki koridori sõjaline tähtsus on seotud selle geopoliitilise asukohaga. Teema on tõusnud päevakorda seoses Venemaa Föderatsiooni poolt tekkinud ohuga Balti riikide julgeolekule ja Venemaa laiematele suhetele NATO ja Euroopa Liiduga. Nii on tõusnud Suwalki koridori haavatavus konflikti korral olulisele kohale. Selles kontekstis tuleb märkida, et uues, 2014. aastal esitletud Venemaa sõjalises doktriinis määratletakse olulise küsimusena see, et „Venemaa valitsus peab julgeoleku tagamist oma piiride läheduses üheks peamiseks prioriteediks“. Uus doktriin on seotud ka nn kaasmaalaste kaitse poliitikaga, mis hõlmab vajadust toetada ja kaitsta Venemaa kodanikke, kes elavad välismaal ning kes kuuluvad vähemusrahvuste hulka ka Balti riikides ja Poolas. 2015. aasta septembris rääkis Ameerika Ühendriikide Euroopa maavägede juht kindralleitnant Ben Hodges sõjalise julgeoleku tulipunktidest, märkides nende hulgas ära Süüria, Donbassi ja Suwalki koridori, millest viimane on seotud võimaliku sõjalise konflikti korral Venemaa vajadusega luua maakoridor, mis ühendaks Kaliningradi oblasti Venemaa põhiterritooriumiga.

Alliansi jaoks on küsimus oluline selle tõttu, et tegu on kõigest 100 km laiuse maaühendusega Baltimaade ja nende NATO liitlaste vahel, ning alliansi kohustusega täita oma liitlaste ees leppe artiklit number 5. Maismaakoridori okupeerimist loetakse NATO liikmesriikide abist äralõikamiseks.

Endine Poola kaitseminister Romuald Szeremietiew peab Suwalki koridori Venemaa algatatava sõja korral esmaseks võimaliku rünnaku asukohaks. Kuigi piirkonnas paiknevad nii Poola üksused kui lisaks hakkavad seal paiknema ka pataljonid teistest NATO liikmesriikidest, ei asu need väed sellistel positsioonidel, mis on üllatusrünnakute eest kaitstud, kui arvesse võtta Vene relvajõudude välkõppusteks koondatud ja moderniseeritud üksuste suurust. See nõuab Poola kaitseministeeriumilt tõsist suhtumist. Ka kindralleitnant Hodges tunnistas, et kuigi sõja ulatus või keerukuse tase on Süürias või Ukrainas suurem, ei tasu alahinnata Suwalki koridorist lähtuvaid ohte. Venemaa ohustab olulisel määral kogu NATO idapoolset tiiba ja nagu Venemaa tegevus Georgias ja Ukrainas on näidanud, kasutab Kreml sõjalisi operatsioone endiselt oma julgeoleku ja välispoliitika kujundamise tööriistana.

Poola ei tohi alahinnata piirkonna sõjalisi ohte. Need lisanduvad muudele ebatraditsioonilistele ohtudele, mis võivad Poola elutähtsaid valdkondi destabiliseerida ja ohustada sedasi riigi julgeolekut. Poola ja Balti riigid, mis on NATO ja Euroopa Liidu liikmed ning asuvad Venemaa ja Valgevene naabruses, peavad olema valmis mõlema liigi ohu tagasitõrjumiseks. Selleks tuleb juba varakult ette valmistuda ja luuga tingimused, mis võimaldavad efektiivselt reageerida. On selge, et Balti riigid ja Poole omaette pole selliseks tegevuseks üksinda piisavalt tugevad. Julgeolekust lähtuvate väljakutsetega tegelemine nõuab pidevat jõustruktuuride arendamist ja nende kohandamist vastavalt ohu suurusele, et kaitsejõud suudaksid täita nii riigisiseseid kohustusi kui ka kaitsta riiklikke julgeolekuhuve, võttes arvesse riskihinnanguid Venemaa agressiooni korral.

Arvestama peab sellega, kui suur on Moskva soov ja valmisolek rünnata NATO idapoolset tiiba. Venemaa demonstreerib pidevalt oma sõjalist jõudu, et nendest lähtuv surve hoiaks NATO-t pinge all, kuid keeldub arvesse võtmast, et esiteks: NATO otsene sekkumine võib põhjustada Venemaa strateegilise kaotuse, kuna NATO relvajõud suudavad korraldada operatsioone mitmes eri suunas ja Moskval puudub võimekus korraga kõigile sellistele operatsioonidele reageerida. Teiseks: Moskva suhted Ankaraga on pingelised, kuigi on mõningaid märke suhete paranemisest. Türgi relvajõud on NATO-s suuruselt teisel kohal ega jää Venemaa ja NATO konflikti korral kõrvaltvaataja rolli. Kolmandaks: venelased liigutavad oma üksusi nii Süürias, Krimmis, Ukrainas, Moldovas kui ka Arktikas ja selline tegevus tõmbab nende lahingujõud märkimisväärselt hajali¹.

Balti riike peetakse potentsiaalseks rünnaku sihtmärgiks selle tõttu, et nad on levinud seisukohtade põhjal NATO riikidest sõjalisest seisukohast ja geopoliitilises plaanis kõige haavatavamad. Keerulisemaks muudab olukorra vene rahvusest vähemuse küsimus ja Balti riikide sõjajõudude võrdlus Vene sõjalise võimekusega Lääne sõjaväeringkonnas ja Kaliningradis. Selles kontekstis ei lihtsusta Balti riikide operatiivstrateegilist olukorda ka neid NATO-ga ühendav kitsas maariba. Ulatuslike sõjaliste õppuste (nt Zapad ja analoogsed) raportite põhjal on teada, et Venemaa ja Valgevene on juba harjutanud üheaegseid rünnakuid nii Kaliningradi kui ka Valgevene suunalt, et Suwalki koridor läbi lõigata. Seetõttu üritabki Kreml NATO liikmesriikide poliitilist ühtekuuluvust õõnestada ja NATO otsustamisprotsesse destabiliseerida, olles samal ajal teadlik, et tema sõjavägi on valmis ja võimeline Balti riike ära lõikama, võttes alliansilt võimaluse õigel ajal reageerida.

Järeldused

NATO on korduvalt kinnitanud valmisolekut ja pühendumust kaitsta NATO idapiiri ja kõikide liikmesriikide territoriaalset terviklikkust. Oluliseks muutub NATO usaldusväärsus julgeolekuorganisatsioonina, mis on lubanud kõigi oma liikmete eest kindlalt seista. Samas on Venemaa üks eesmärk NATO regionaalne kui ka globaalne kahjustamine ning soov takistada NATO-l ühtselt toimida.

Kuigi NATO on kinnitanud, et heidutusmeetmed on piisavad, peavad olema paigas ka tegelik poliitiline ühtekuuluvus ja sõjaline võimekus, mis annaks selge märgi valmisolekust vajaduse korral ka tegutseda. Seetõttu jälgitakse Venemaal poliitilisi ja sõjalisi arenguid väga hoolikalt ja neid analüüsivad eksperdid. Vene 2014. aasta sõjaline doktriin nimetab esimesena peamistest välistest sõjalistest ohtudest „ülemaailmse tegutsemisvõimekusega NATO suudab rahvusvahelist õigust rikkudes luua oma liikmesriikides sõjalise taristu otse Venemaa Föderatsiooni piiride taga, olles ohuallikaks ka NATO bloki edasise laienemise läbi“.

NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi sõnul on NATO endiselt avatud dialoogiks. Tema sõnul „on peamine viis, kuidas tugevdada pikaajalist julgeolekut Euroopas, osaleda sisulises dialoogis Venemaaga, kes on NATO suurim ja võimsaim naaber. NATO vajab Venemaaga suhtlemiseks kahetasandilist lähenemist: vaja on nii kaitsevõime tõusu kui ka rohkem dialoogi. NATO pakub neid mõlemat.“

Öeldu kontekstis on 2016. aasta Varssavi tippkohtumise tulemused suur samm heidutusmeetmete tugevdamise suunas, kui otsustati paigutada alliansi idatiiva tugevdamiseks Eestisse, Lätisse, Leetu ja Poolasse spetsiaalsed pataljonisuurused üksused. Sellest hoolimata jääb alati õhku küsimus: kas sellistest jõududest heidutuseks piisab?

Märkus:

• 1 Vt ka: Michalski D., Wpływ Polityki Rosji na obronność Polski, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2016, lk 54.

Kasutatud kirjandus:

• 1. Atlas środowiska geograficznego Polski, PAN, Varssavi 1994.
• 2. Bajkiewicz-Grabowska E., Mikulski Z., Hydrologia ogólna, PWN, Varssavi 2005.
• 3. Bałdowski J., Warmia, Mazury, Suwalszczyzna – przewodnik, Muza, Varssavi 1996.
• 4. Elak L., Działania taktyczne wojsk lądowych SZ RP, Poola Juhtide Ühendus PTM, Varssavi 2014.
• 5. Elak L., Taktyczne aspekty terenu w walce, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2013.
• 6. Czy Kreml może wykorzystać Polaków do wojny hybrydowej na Litwie? „Może dojść do próby wzniecenia rozruchów“, Deutshe Welle, 28. veebruar 2016, www.dw.com/pl/czy-kreml-mo%C5%BCe-wykorzysta%C4%87-polak%C3%B3w-do-wojny-hybrydowej-na-litwie-mo%C5%BCe-doj%C5%9B%C4%87-do-pr%C3%B3by-wzniecenia-rozruch%C3%B3w/a-19079881 (vaadatud: 08.08.2016).
• 7. Huzarski M. (ed.), Taktyka ogólna wojsk lądowych, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2000.
• 8. Informacja geograficzna – Polska, Poola kaitseväe peastaap, Varssavi 1999.
• 9. Kondracki J., Geografia regionalna, Poola teaduskirjastus, PWN, Varssavi 2000.
• 10. Michalski D., Wpływ Polityki Rosji na obronność Polski, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2016.
• 11. Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin, Moskva 25. detsember 2014, täismahus ingliskeelne tekst kättesaadav: https://pl.scribd.com/doc/251695098/Russia-s-2014-Military-Doctrine (vaadatud: 27.08.2016).
• 12. NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi arvamusartikkel, NATO veebileht 19. juuli 2016, www.nato.int/cps/en/natohq/opinions_134210.htm (vaadatud: 27.08.2016).
• 13. Symonides J., Nowa doktryna morska Federacji Rosyjskiej, Bellona No 1, Kaitseministeerium, Varssavi 2016.
• 14. Warunki terenowe i klimatyczne Polski, Poola kaitseväe peastaap, Varssavi 1023/81.
• 15. Więcek W., Elak L., Działania taktyczne w terenie lesisto-jeziornym, Riiklik Kaitseülikool, Varssavi 2014.
• 16. M. Wrzosek, Trzy wymiary wojny hybrydowej na Ukrainie, Bellona No 3, Varssavi 2015.
• 17. Zakem V., Saunders P., Antoun D., Mobilizing Compatriots: Russia’s Strategy, Tactics, and Influence in the Former Soviet Union, CNA’s Occasional Paper, november 2015.