Erioperatsioonidel kasutatavad relvad: väike, suurem, kõige suurem
Tihti jõuavad uute relvade esimesed arenduseksemplarid just erivägede kätte, keda ülesanded viivad väga erinevatesse tingimustesse ja ka nende ülesanded on väga mitmekesised. Sageli toimuvad erioperatsioonid tavavägedest eraldi, seega peavad eriväelased suutma tegutseda autonoomselt ja innovaatiliselt. Seetõttu on eriväelased head katsetajad, kuna oma teadmiste ja väljaõppetaseme poolest on nad tavaarmeest pädevamad ja suudavad tähele panna nüansse, mida tavasõdurid tihti ei hooma. Kui tavavägedes on tagalateenistus ja purunenud või kahjustada saanud relvad asendatakse, siis eriväelased parandavad väga sageli oma relvi ise. Nii suudavad eriväelased anda relvade kohta objektiivset tagasisidet ja relvaarendajad võtavad nende muudatusettepanekuid kuulda.
Relvade valik ja relvade juurde kuuluvate lisaseadmete nimekiri, mis eriüksuste relvaruumist vastu vaatab, võtab nii tavasõduril kui ka tavalisel relvahuvilisel silme eest kirjuks. Nii võib asjaga mitte nii hästi kursis oleval inimesel tekkida küsimus, miks ja milleks on sellist hulka eri relvi ja lisaseadmeid üldse vaja, kuigi nende silmis saaks ju ka vaid paari relvaga töö tehtud. Nii see siiski pole, sest nii mitmekesiste ja spetsiifiliste ülesannete jaoks pole olemas universaalset vahendit, millega kõik ära teha. Erinevate ülesannete täitmine nõuab iga kord täpselt selle operatsiooni jaoks sobivat relvastust ja vastavat väljaõpet.
Eriüksusel tuleb tegutseda kiiresti ja täpselt, mis praktiliselt ei jäta eksimisruumi. Eriti kehtib see sellistes piirkondades tegutsedes, kus võivad ohtu sattuda ka tsiviilisikud. Just see on põhjus, miks eriüksuste relvastus ja muu varustus peab olema tipptasemel, sest aitab tagada nii kõrvaliste isikute kui ka üksuse enda turvalisuse.
Üldjuhul tegutseb eriüksuslane varjatult, tema eesmärk on jääda vastasele märkamatuks ka läheduses. See eeldab väikeste mõõtmetega püstolit või püstolkuulipildujat, millega saab sihtmärgile võimalikult lähedale pääseda ja vastane kahjutuks teha, ilma et ta selliseid kavatsusi liiga vara läbi näeks. Täismõõtmetes automaadiga samalaadset operatsiooni läbi viia on palju raskem.
Käsitulirelvad
Püstol
Üldjuhul kasutatakse üksuses kahte püstolit: üks varjatud kandmiseks ja teist ettekavatsetud lahinguülesandeks kas esmase või siis varurelvana. Kas püstolit kasutatakse põhi- või varurelvana, oleneb ülesande spetsiifikast. Samuti võib olla tegu nn kaks ühes variandi või siis kahe täiesti erineva relvaga.
Vastavatel ülesannetel varjatud kandmiseks kasutatakse mõõtmetelt väiksemat ja kompaktsemat relva, et seda oleks võimalik maksimaalselt varjata, ilma et relva kontuur riiete alt välja paistaks, näiteks juhul, kui seda püksitaskus kanda. Sellise relva pluss on maksimaalne varjatus, kuid lõivu tuleb maksta salve mahutavuse (nt 8 padrunit vs. 18 padrunit) ja kasutusmugavuse osas.
Maailmas praegu üks mõõtmetelt väiksemaid, kuid täiskaliibriga püstoleid (9 × 19 mm) on Walther PPS. Selle relva miinuseks võibki pidada väiksemahulist salve, kuhu mahub maksimaalselt 8 padrunit.
Lahingupüstoliks kasutatakse mõõtmetelt suuremat relva, millel on suurema mahutavusega salv ja millele saab seadmeid lisada. Nende hulka kuuluvad enamasti lambid koos laseritega, mis võivad olla nii nähtava kui ka infrapunavalgusega, ning samade funktsioonidega laserid. Eriti hästi tuleb sellise relva efektiivsus välja rünnakülesannete puhul.
Automaat
Kuigi erinevad ülesanded nõuavad eri relvastust, on siiamaani jäänud 5,56 mm kaliibriga automaat põhirelvaks, mida saab kasutada efektiivselt pea igas situatsioonis.
Viimastel aastatel on tekkinud võimalus kokku panna endale sobiv variant relvast, millel on lihtsalt muudetav kaliiber või erineva pikkusega vintrauad, mida relva kasutaja saab ise kergelt vahetada ja mis ei nõua spetsiaalseid tööriistu ja tehnilisi teadmisi. Lisada saab ka lisavahendeid nagu optilised sihikud, laserid, lambid, erinevad kabad jne.
Püstolkuulipilduja
Püstolkuulipildujat kasutatakse väga palju isikukaitses, sest relv on väike ja kompaktne. Samuti saab seda relva kasutada ülesannete puhul, kus lastakse lähidistantsil. Püstolkuulipilduja pluss on tunduvalt suurem kaasaskantava laskemoona hulk võrreldes suurema kaliibriga relvadega. Miinus on väike tuleulatus, mis tuleneb väikesest kaliibrist.
Snaipripüss
Snaipripüssi valik sõltub sellest, mis ülesandega on tegu: kas on vaja teha helitut lasku lähidistantsil või hoopis tabada kilomeetri kaugusel asuvat vastast, sest erinevate ülesannete täitmise jaoks leiduvad ka eri kaliibritega täpsusrelvad. Ka mängivad snaiprirelvade puhul väga suurt rolli vintraua pikkus ja optiline sihik ning loomulikult laskemoon.
Snaiprirelvade juurde kuuluvad abivahendid, mis soodustavad sihtmärgi paremat tabamist erinevates tingimustes. Komplekti võivad kuuluda valgusvõimendid, laserid, termosihikud, tuulemõõdikud, ballistilised kalkulaatorid, vaatlustorud ja muud abiseadmed.
Kasutusel on kahe lukutüübiga snaiprirelvad: kas nn vana kooli poltlukuga või poolautomaatrelvad. Kui varem peeti poltlukku stabiilsemaks, on arenduse tulemusena ka poolautomaadiga saavutatud sama häid tulemusi, lisaks on poolautomaadi eeliseks see, et seda tüüpi lukusüsteemiga relvaga saab ilma relva iga lasu järel ümber laadimata kiiresti ja täpselt võtta maha mitu sihtmärki.
Hääletuks lühikesel distantsil (100–600 m) kasutamiseks on sobiv lühema vintraua ja summutiga täpsusrelv, mille kaliiber on sageli 5,56 mm või 7,62 mm.
Pikemale distantsile kui 600 m kasutatakse pigem relva, mille kaliiber on 8,6 mm, mis on efektiivsem, kuna kuul on raskem ja pikemal distantsil stabiilsem. Kaugemate sihtmärkide ja objektide (1000–2000 m) tabamiseks on eriüksustes kasutusel ka 12,7 mm snaiprirelv, kuid sellised relvad kaaluvad palju ja seetõttu kasutatakse neid rohkem masinatega liikumisel ning vastase sõidukite liikumisvõimetuks tegemiseks.
Soovitud lõpptulemuse saavutamisel mängib täpsusrelvade kasutamisel kõige suuremat rolli lasu sooritaja väljaõpe ja oskused.
Pumppüss
Pumppüssi kasutatakse hoonetesse sisenemiseks, sest selle relvaga on võimalik näiteks uste lukud või hinged puruks lasta või vajadusel elimineerida ründekoerad. Praegusel ajal kasutatakse neid ka väikeste ja madalalt lendavate vastase mehitamata luureõhusõidukite allalaskmiseks.
Tuletoetusrelvad
Tuletoetusrelvasid kasutatakse lisaks põhirelvadele just suurema ja efektiivsema tulejõu tagamiseks ja seda ka pikematel distantsidel. Eriti tuli selliste tuletoetusrelvade nagu automaatgranaadiheitjate (MK-19 AGL, HK GMG) ja granaadiheitjate (CG; ühekordsed Instalaza; AT4; M-72) vajadus välja Afganistanis, kus vastane teadis, et käsitulirelvade tuli kaugele ei ulatu, ja kasutas seda efektiivselt ära. See sundis kasutusele võtma relvad, mida varem nii vajalikuks ei peetud. Tänu Afganistani sõjas kasutusele võtmisele on need relvad nüüd laialt levinud paljudes eriüksustes.
Kuulipildujad
Põhiliselt kasutatakse tuletoetusrelvana kuulipildujaid, mis sageli paigutatakse ka eri tüüpi sõidukitele. 5.56 mm kaliibriga kergekuulipildujat võidakse vajadusel võtta kaasa ka jalgsi läbiviidavatele ülesannetele. Viimaste aegade suundumusena vähendatakse osades üksustes kuulipilduja osakaalu või loobutakse sellest üldse ja üksuse laskemoona kogus lisatakse automaadile, mis lahingus asendab osaliselt kergekuulipildujat. Lisaks on üksusi, kes on vähendanud või vähendamas erinevate kuulipildujate hulka just selliselt, et loobutakse 5,56 mm kergekuulipildujast ja jäetakse alles vaid 7,62 mm kuulipilduja, kuna kaaluvahe tänapäeva relvade puhul ei ole enam nii suur.
Kui 5,56 mm kuulipildujat kantakse vähemal või suuremal määral ka jalgsi, siis masinatel kasutatakse lisaks 7,62 mm ja 12,7 mm kuulipildujat, mis tagab üksusele 1500 meetrini ulatuva efektiivse tuleulatuse. Selliste relvadega saab vastast mõjutada juba ka kauguselt, kuhu käsitulirelvade tuli ei ulatu. Relvade täpsusele annavad juurde erinevad lisaseadmed, mis hea laskja käes suurendavad vastase mahasurumise efektiivsust veelgi.
40 mm granaadiheitja
40 mm granaate lastakse üksiklaskudega relvarauaalusest või ka eraldiseisvast granaadiheitjast. Järjest enam võetakse kasutusele automaatgranaadiheitjaid, mille efektiivne laskekaugus erineb ühelasulistest, mis lasevad efektiivselt kuni 400 meetri kaugusele. Automaatgranaadiheitja laseb juba üle 1500 meetri ja on seetõttu väga efektiivne vastase mõjutamiseks pikematel distantsidel. Eelnevatele lisaks on kasutusele võetud ka kuuelasulised trummelgranaadiheitjad, mida kasutatakse pigem massirahutuste mahasurumiseks. 40 mm granaadiheitja eelis on võimalus kasutada väga erinevat tüüpi laskemoona – mittetappev, õhus lõhkev (hävitamaks vastast varje tagant), suitsu-, kild-, gaas-, valgustus-, ukseavamis-; see omakorda võimaldab seda relva kasutada väga erinevates olukordades.
Granaadiheitja
Levinuimad on ühekordselt kasutatavad granaadiheitjad, sest on kergemad, kompaktsemad, laskmiseks valmistumine võtab üldjuhul vähem aega ja pärast laskmist võib kesta lihtsalt minema visata.
Uute tehnoloogiate ja materjalide kasutuselevõtt on teinud ka mitmekordse kasutusega granaadiheitjad järjest kergemaks ja kompaktsemaks, mistõttu vaadatakse järjest rohkem ka nende poole, sest selline relv võimaldab kasutada eri tüüpi granaate (kild-, õhus lõhkev, kumulatiiv-, suitsu-, punkrivastane, termobaariline jne). Sageli on üksustes kasutusele võetud nii ühekordse kasutusega kui ka mitmekordse kasutusega granaadiheitjad.
Kõigile eespool mainituile võib eriüksuse relvaruumist leida mitu maailmas enimlevinud relva, sest sõltumata olukorrast peab eriväelane oskama kasutada ka neid relvi, mida üksuse tabelvarustuses pole. Selliste relvade hulka võivad kuuluda nii sõbralike kui ka vaenulike üksuste käsituli- ja tuletoetusrelvad.
Laskemoon
Laskemoona osas ei tehta eriüksustes kompromisse. Kasutatakse ainult kvaliteetset testitud lahingumoona, tihti on teatud lahingumoon, näiteks täpsusmoon, ka vastavalt lõppkasutaja soovidele tehases spetsiaalselt valmistatud, et vältida tõrkeid, mis võivad reaalse operatsiooni käiku mõjutada.
Väikesekaliibriline lahingumoon valitakse väga laia sortimendi hulgast. Olenevalt ülesandest võidakse kasutada soomustläbistavat, süüte-, lõhke-, suure šokiefektiga lahingumoona – see deformeerub sihtmärgiga kokkupuutel ja kasutatakse lähidistantsil vastase elimineerimiseks, kui tuleb vältida kõrvaliste isikute vigastamist; infrapuna trasseerivat, mis on nähtav vaid öövaatlusseadmega jm sarnast.
Harjutades kasutatakse väga palju markeerivat (UTM, FX) väljaõppelaskemoona, mis sarnaneb päris laskemoonaga, aga jätab tabamiskohta markeeritud laigu, mida pihta saanud inimene läbi riiete tugevalt ja selgelt tajub. Sellise moona miinus on väike distants, näiteks 5,56 mm kaliibri puhul kuni 35 m, kuid samas on sellise moonaga võimalik tekitada reaalsele olukorrale päris ligilähedane väljaõppeefekt, et oma üksuse oskusi peensusteni lihvida.
Laskemajades kasutatakse tihti väga väikese ohualaga (2–4 m) laskemoona, mis kokkupuutel sihtmärgiga muutub kilduteks ja laguneb. Ingliskeelse nimetusega frangible (purunev) moona, mis ongi põhimõtteliselt lahingumoon, saab piiratud oludes kasutada, ilma et teised tiimi liikmed ohtu satuks.
Kasutusel on ka käsigranaadid, mis võivad olla nii heli- kui ka šokiefektiga, samuti valguse-, gaasi-, süüte- ja eri värvi suitsu funktsiooniga.
