Maailma kõige ebatavalisem vähktõbi kimbutab koeri
Inimkond tunneb ainult nelja tüüpi nakkuslikke vähktõbesid; ükski neist ei kandu edasi inimesele.
Üht levitavad omavahel näohammustuste kaudu Tasmaania kukkurkuradid. Teine levib ookeanivees merekarbilt merekarbile. Kolmandasse nakatuvad sääsehammustuste kaudu tava-kuldhamstrid ehk süüria hamstrid.
Viimane, kõige iidsem ja levinum ning tõenäoliselt kõige kummastavam on sugulisel teel leviv korte vähktõbi CTVT (ingl canine transmissible venereal tumor).
Uuringud annavad mõista, et esimene koer, kellel see haigus kujunes, elas umbes 11 000 aastat tagasi. Nüüdisajal kiusab haigus koeri vähemalt 90 riigis ja levib üha laiemalt.
Rahvusvaheline teadustöörühm uuris 39 riigis 449 koeralt kogutud kasvajaproovides leidunud mitokondrite DNA-d, et selgitada välja, miks too vähivorm nii vastupidavaks on osutunud.
Mitokondrid on keharakkude n-ö akud, millel on oma nn mitokondriline DNA (mtDNA), mis nende tööd suunab ja neid käigus hoiab.
Cambridge’i ülikooli veterinaarteadlane ja žurnaalis eLife ilmunud uurimuse kaasautor Andrea Strakova kommenteeris: „Viiel konkreetsel juhul ajaloos on vähirakud tegelikult kortelt mtDNA-d laenanud. Ühelt koeralt teisele üle kandudes võttis see endaga kaasa esimese koera mtDNA-d, mis tekitas kaks erinevat CTVT liini — ühe uue mtDNA-ga ja teise ilma selleta.“
Taoline nn horisontaalne (rõhtne) geeniülekanne on looduses üsna haruldane nähtus. CTVT-ga on seda aga ilmselt juhtunud korduvalt.
Koerte jaoks on see, mõistagi, halb uudis, kuid tõeline informatsiooniline kullaauk uurijate jaoks, kuna võimaldab neil kaardistada kodustatud koerte levikumustreid kogu maailmas.
Selle teeb võimalikuks asjaolu, et CTVT eri liinid ilmutasid end maailma eri piirkondades. Nende liinide liikumise kaardistamine annab üsna hea ülevaate sellest, kuidas ja kui kiiresti koerad viimastel aastatuhandetel maailmas liikunud on.
Uurijad leidsid ka märke geneetilistest rekombinatsioonidest: paistab, et kasvajad on „varastanud“ koerte mtDNA-d ja selle omastanud ning enda DNA-sse lõiminud. Ühegi muu vähktõve puhul pole midagi sellist kunagi täheldatud, kinnitas uurimuse kaasautor, samuti Cambridge’i ülikooli juures töötav Máire Ní Leathlobhair.
Cambridge’i ülikooli geneetik ja uurimuse juhtiv kaasautor Elizabeth Murchison lisas: „CTVT-s aset leidnud geneetilised muudatused on võimaldanud meil rekonstrueerida selle vähktõve globaalseid teekondi viimase kahe tuhande aasta jooksul.
See ebatavaline ja pika minevikuga vähktõbi võib meile õpetada nii palju koerte ajaloo kohta, aga ka geneetiliste ja evolutsiooniliste protsesside kohta, mis vähile üldisemalt iseloomulikud on.“
