Katkend Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatust "Hitleri imerelvad Teises maailmasõjas", mis ilmus kirjastuste Ammukaar ja Sentinel ühisväljaandena. Lisatud peatükis on lisaks kahe autori tekstile kasutatud ka Eero Voo poolt kirjapandut.
Kuidas pommitada New Yorki?
Amerika-Bomber ja kontinentidevaheline kaugrakett A9/A10
Kui inglastele kättemaksmine V1 ja V2 rakettidega edenes päris hästi, siis ameeriklased, kelle sõjalennukid samuti Saksamaa linnu ründasid, jäid Atlandi ookeani taha turvalisse kaugusse. Sakslastel tekkis küsimus, kas ei oleks võimalik arendada välja relvad, millega saaks ühendriiklasi valusalt torgata, teatud tingimustel koguni sõjapidamise lõpetama.
Vaatame kõigepealt lennukivarianti – nn Ameerika-pommitajat ehk Amerika Bomberit, seejärel aga kontinentidevahelist kaugraketti A9/A10.
Teise maailmasõja algperioodil ei olnud Saksa lennuväel strateegilist kaugpommilennukit veel vaja. Vajadus hakkas tekkima alles siis, kui võitluses Stalini impeeriumi vastu taheti rünnata õhust venelaste kaugel Uuralimaal paiknevaid relvatehaseid. 1942. aasta detsembris võetigi Luftwaffe relvastusse selline pommilennuk Heinkel He 177 „Greif“. Lennuk oli tehniliselt keerukas ja seda saatsid pidevad avariid, mistõttu lendurid andsid „Greifile“ hüüdnime Põlev Puusärk ehk „Brennendes Sarg“. Toodeti He 177-t tuhande ringis ja see leidis piiratud kasutamist Ida- ja Läänerindel. Plaanide kohaselt pidi ta olema suuteline 1 tonni pomme 6600 km kaugusele.
USA ründamiseks vajaliku superlennuki loomine oli erinevate lennukitootjate Junkersi, heinkeli, Messerschmitti, Focke-Wulfi ja Horteni inseneridele ja konstruktoritele tõsiseks peamurdmisülesandeks.
Töö igatahes käis ja erinevatel firmadel valmisid ka plaanid (prototüüpe reeglina siiski ei valminud) selliste imeloomade nagu Me 264, Fw 300, Fw 400, Ju 390 ja He 277 kohta. Üheks huvitavaks ideeks oli kasutada liitlennukit. See pidi välja nägema niimoodi: Ülalmainitud Heinkel He 177 „Greif“ pidi lendama Atlandi ookeani kohal maksimaalse kauguseni, kandes oma „seljas“ väiksemat pommilennukit Dornier Do 217. Hetkel, kui „emalennuk“ tagasi pöördub, eraldub Do 217 , jätkab oma teekonda USA poole. Seejärel ründab lennuk sihtmärki ja kuna tagasitee kodumaale on võimatu, kukutab end ookeani. Meeskonna aga korjab vetevoogudest üles ootele saadetud Saksa allveelaev.
Kuid võrreldes V1 ja V2-ga võiks tõeliseks imerelvaks pidada hoopis sellist kaugraketti, millega sakslased saanuks anda tõsiseid lööke kaugemale, kui 300-400 km. Seega Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu suurlinnadele. Kas selline relvaliik oli Saksamaal olemas või jäi see kõik ainult paberile - jooniste, skeemide ja lennukate ideede staadiumi? Kasutame selle raketi kirjeldamisel Eero Voo lahkel loal tema poolt portaalis militaar.net kirjapandut.
Kui tekkis küsimus raketi loomisest, mis suudaks küündida USA territooriumini, otsustasid Peenemünde konstruktorid just sel põhjusel teha uue raketi kaheastmelisena. Vastavalt nende projektile tuli esimese astmena, mis kujutas endast stardikiirendit, kasutada raketti A10, teine aste koosnes aga tiibadega varustatud raketist A9. Mida mõnikord kutsuti ka “Amerika-Rakete”. Esimene aste pidi tagama raketi vertikaalse stardi ning kiiruse 1180 m/sek (4250 km/h) . Pärast esimese astme kütuse ärapõlemist, mis arvestuste kohaselt pidi toimuma 24 km kõrgusel, eraldus esimene aste ning laskus langevarjude abil maapinnale. Esialgse konstruktsiooni väljatöötamise ajal pakkusid projekti kallal töötavad konstruktorid lahenduseks välja kuue A-4 kasutatava mootori kasutamist summaarse veojõuga 180 tonni, kuid hiljem otsustati siiski välja töötada spetsiaalne mootor veojõuga 200 tonni just selleks otstarbeks.
Esimese astme eraldumise momendil pidi sisse lülituma teise astme mootor ning kiirendama raketi kiiruseni 2780 m/sek (10 000 km/h). Ning tõstma raketi kuni 350 km kõrguseni. Viibides äärmiselt hõredas atmosfääris, liikunuks rakett ballistilisel trajektooril, sisenedes aga atmosfääri tihedamatesse kihtidesse pidid rakenduma aerodünaamilised tüüripinnad ning rakett oleks pikeerivalt lennult läinud üle planeerivale, toetudes sealjuures noolekujulistele kandepindadele. Kogu lend Euroopast Ameerikasse poleks võtnud üle 35-37 minuti. Kaheastmelise raketi põhimõtteline üleolek seisneb selles , et peale oma ülesande täitmist eraldunud esimene aste kõigi oma selleks hetkeks ebavajalikeks muutunud mootorite, kütusepaakide ning ümbritseva korpusega ei osale enam edasises lennus ning pole mõttetuks ballastiks esimesele astmele.
Esimene aste ehk rakett A10 oli aukartust äratav tükk tehnikat kaaluga 69 tonni (teistel andmetel 75 tonni). Kere läbimõõt oli esimesel astmel 4,15 meetrit. Pumpade abil suunati 52 tonni kütust (etüülpiiritus ja vedel hapnik) mootorisse, mis arendas tolle aja kohta kolossaalset veojõudu- 200 200 kgs. Mootoridüüsi ümber paiknesid sümmeetriliselt neli grafiidist gaasitüüri, mis tagasid lennul raketi stabiliseerimise. Tüüride juhtimine toimus güroskoopide abil. Esimese astme ülaosas paiknes ühendusseade teise astmega ühendamiseks, alaosa külge oli aga monteeritud neli stabilisaatorit mõõduga 9,8 meetrit, mis pidid raketti ka stardil toetama.
Tagamaks esimese astme korduvat kasutamist nähti ette spetsiaalse päästesüsteemi kasutamine, mis koosnes aerodünaamilistest piduritest ning nn.“ iseavaneva“ konstruktsiooniga 2500 ruutdetsimeetri suuruse pinnaga langevarjust, mille konstruktsioon võimaldas seda avada juba enne tihedatesse atmosfäärikihtidesse jõudmist. Seda selleks, et langevari töötaks sujuva pidurina paljude kilomeetrite ulatuses enne maapinnale jõudmist.
Rakett A9- raketi A-4 tiibadega variant- oli üldkaalu 16,2 tonni juures 14 meetrit pikk. Raketile paigaldatud mootor arendas veojõudu 25 400 kgs, kütuse kaal oli 11,9 tonni. Raketi keskmise ja alumise osa täitsid jällegi kütusepaagid ja mootor, ülaosa oli ette nähtud kasuliku koorma jaoks. Kasuliku koorma all peeti silmas lõhkelaengut kaaluga 1000 kilo. Raketi täpseks sihtmärgile suunamiseks katsetati mitmeid meetodeid, kaasa arvatud soojusele reageerivad lõhkepead ja isegi televisioonikaamerat. Samalaadseid süsteeme praktiseerisid sakslased ka näiteks juhitavate lennukipommide suunamiseks.
Paraku lõppesid kõik sedalaadsed katsed raketil ilma kindlate tulemusteta ning lõpptulemusena plaaniti kasutada võimsat raadiomajakat, mille saksa diversandid pidid paigaldama Empire State Buildingusse ning mis pidi mõne tööminuti jooksul raketi enda suunas juhtima. 1944 aasta 30 novembril toimetas allveelaev U 1230 selle ülesande täitmiseks Ameerika rannikule Maini lahe äärsesse Hancock Pointi kaks spetsiaalse raadioaparatuuriga varustatud diversanti, William Curtis Colepaugh ja Eric Gimpeli. Operatsioon, mille koodnimetuseks oli „Elster“ (Harakas)“, kukkus läbi kohe algul, väidetavalt Colepaughi joomise ja seelikuküttimise tulemusena. Mõlemad agendid mõisteti surma ja hukati 1945. aasta veebruaris.
Märksa kindlamaks meetodiks loeti raketi suunamist A9 ninas hermeetilises kabiinis asuva piloodi poolt. Umbkaudu 45 kilomeetri kõrgusel pidi piloot raketi A9 juhtimise enda peale võtma, suunama selle sihtmärgile ning ohutus kõrguses katapulteeruma. Juba peale sõda teatas selleks ajaks ameeriklaste teenistuses olev projekti autor Wernher von Braun ka raketi A9/A10 täiesti rahumeelse versiooni olemasolust. See tähendas raketis olevat mugavat piloodikabiini, õhus sissetõmmatavat/väljalastavat kolmerattalist telikut ning maandumiseks vajalikke aerodünaamilisi abivahendeid. Ka selles variandis võttis piloot 45 kilomeetri kõrgusel juhtimise üle ning suunas raketi planeerivale lennule. Sihtmärgile lähenedes heitis lendur eemale ninas paiknenud teravaotsalise voolundi, lasi välja teliku ning maandus sujuvalt maandumisrajale kõigest 130- kilomeetrilise tunnikiirusega.
Kui vaadata projekti A9/A10 puht sõjalisest vaatenurgast, siis on 86 tonni kaaluva monstrumi, mis raiskas lennul 64 tonni kütust ja toimetas sihtmärgile 1 tonni tavalist lõhkeainet, lahinguline efektiivsus suhteliselt küsitav. Saksamaa sõjalis-poliitiline juhtkond hindas projekti aga esmajoones poliitilisest, mitte majanduslikust või sõjalise efektiivsuse seisukohast. Juba ainuüksi see fakt, et New York ja teised USA suurlinnad asuvad sakslaste kontinentidevaheliste rakettide löögiulatuses, oleks avaldanud tugevat mõju USA elanikkonnale, kelle hulgas Euroopas toimuvale sõjategevusele mitte vahelesekkumise pooldajad moodustasid tuntava protsendi.
A9/A10 loomisega seotud arvestused lõpetati 1942 aasta oktoobriks. Rakettide projekteerimistööd toimusid väga suure tempoga, kusjuures konstruktorid tegid 10-15 tunniseid tööpäevi ja töötasid ilma puhkepäevadeta. Ühtedel andmetel valmis 1945. aasta jaanuariks, kui kaotuseni oli loetud kuud, esimene katsemudel.
Mõistetavalt oli piloodi jaoks tegu „üheotsa piletiga“, kuid erinevalt Jaapani kamikazedest polnud sakslased siiski enesetapjad. Peale raketi kursile suunamist pidi piloot Atlandi ookeani kohal katapulteeruma ning teda ootav allveelaev pidi ta veest üles korjama.
Edasi läheb asi aga mõnevõrra müstiliseks kätte. Aga siiski…Oodates ja lootes ballistiliste rakettide edukat kasutuselevõttu, kiitis Saksamaa juhtkond heaks pilootide värbamise plaani, mille viisid läbi Otto Skorzeny ja Hajo Herrmann. Laiemalt on see üksus tuntud Kampfgeschwader 200 (KG 200) nime all, samuti kasutati nende kohta nimetust Leonidas-Staffel (Leonidas Squadron). Nende seotust projektiga A9/A10 on märgitud vähe, põhiliselt venekeelses netis, muidu räägitakse nende puhul teistest nn. enesetapumissioonidest, näiteks mehitatud Fieseler Fi 103R (Reichenberg) tüüpi tänapäevases mõistes tiibrakettide täpsest kohalelennutamisest.
Päris lootusetu üritusega siiski tegu polnud, üks projekti initsiaatoritest, Saksamaal hästituntud naispiloot Hanna Reitsch katsetas isiklikult viis korda lendmürsu hülgamist vahetult enne kokkupõrget ja jäi kõige kiuste ellu. Üldiselt hinnati siiski ellujäämisšansse kuskile 1% kanti. Mainitud vapper naispiloot osales muideks ka mitmete teiste rakettlennukite (Me 163 „Komet“ ja Ba 349 "Natter" katsetustel)
Kuna lennata tulnuks neil „kotkastel“ subkosmilistel kõrgustel, sündis siit ilmselt ka legend „Kolmanda Reich’i kosmonautidest“, kuigi tegelikult nendega tegu polnud. Erinevatel andmetel kuulus raketipilootide gruppi 100-500 inimest. Sisuliselt oli tegu sellesama A-4ga, millele oli lisatud väiksed tiivad. Eelnevad arvestused näitasid, et sellisena ulatub raketi lennukaugus ligi 480 kilomeetrini. 1944 aasta detsembris esitati tellimus 20-le sedasorti raketile. Palju neist ehitada jõuti, pole teada.
Kaks esimest katsestarti osutusid ebaõnnestunuiks, sestap tuli A-4b konstruktsiooni veel viimistleda ja teha mitmeid muudatusi. Kolmas start toimus 1945 aasta 27. jaanuaril. Rakett jõudis ettenähtud trajektoorile, kuid üleminekul planeerivale lennule rebenes küljest üks kandepind, mis viis aparaadi purunemisele.
Mis puudutab A-4b piloteeritavat varianti, mis oli varustatud tilgakujulise kupliga piloodikabiiniga, väljalastava teliku ning täiendava reaktiivmootoriga, siis see projekt jäi väidetavalt vaid eskiisjoonisteks. 1943. aastal alustas Wernher von Braun, nagu eespool märgitud, tegevust A9/A10 loomisel. Sellise raketiga oleks olnud võimalik teoreetiliselt tõepoolest maalähedasele orbiidile jõuda. Praktika kujunes ilmselt mõnevõrra teistsuguseks.
A9/A10 edasine saatus on küllaltki udune ning kutsub esile massiliselt vaidlusi. Vastavalt ühtedele allikatele jõudsid sakslased ehitada kõigest kaks või kolm A9 mudelnäidist, mis kunagi ei lennanud, kanderakett A10 aga jäi hoopiski paberile. Seda versiooni esitatakse kõige tihedamalt ning see on ka kõige veenvam, seda enam, et ühtki A9/A10 komponenti pole leitud. Teised jälle kinnitavad, et kontinentidevahelisi rakette mitte ainult ei ehitatud, vaid nad olid valmis seeriatootmiseks.
Kokku oleks justkui ehitatud kaks raketti A9/A10, millistest ühte planeeriti katsetada Gröönimaa pihta, teist aga operatsiooni „Elster“ läbiviimiseks.
Mis juhtus esimese eksemplariga, on teadmata, aga teise süsteemi A9/A10 start toimus 1945. aasta 8. jaanuaril. (Enam väidetakse selle toimumist küll 24 jaanuaril, aga kuupäevadega on selles teemas üleüldse suur segadus). Raketi pardal asus piloot, keegi Rudolf Magnus Schreder. Start toimus edukalt, kuid lennu kümnendal sekundil tundus piloodile, et rakett süttis ning ta hammustas puruks tsüaankaaliumiampulli. Arvestades rakettlennukite Me 163 pilootide kibedat kogemust, võib mõista pilooti, kes ei soovinud elusalt ära põleda. Samal ajal jõudis rakett edukalt ballistilisel trajektooril kosmosesse ning kukkus seejärel juhitamatult kuskile Atlandi ookeani.
Kolmas versioon kordab osaliselt teist. Selle teooria kohaselt toimus aastatel 1943-1945 kuni 48 süsteemi A9/A10 starti, kusjuures 1944 aastal plahvatas stardil 16 raketti kaheksateistkümnest. Piloodid, keda ette valmistati, pidid startima modifitseeritud rakettidel A9/A10b. Kolmanda Reichi "kosmonautide" gruppi kuulunud Raul Straicheri, toona 30-aastase Austria-Ungari päritolu piloodi sõnul toimus peale mõningaid edukalt lõppenud piloodita süsteemide starti viimane valiktuur, mille käigus valiti välja tema ja Martin von Dulen. Valiku käigus arvestati paljude asjaoludega, alates füüsilisest vastupidavusest ning lõpetades isikliku horoskoobiga.
Esimene start von Duleniga pardal toimus 1945 aasta 18. veebruaril ning ebaõnnestus- juba lennu kolmandal minutil rakett plahvatas, jätmata piloodile vähimatki šanssi. Teine start, mis toimus 24 veebruaril, osutus edukamaks. Rakett jõudis kosmosesse, tegi tiiru ümber Maa ja laskus vette Jaapani rannikul (mis iseenesest tundub siiski suhteliselt ebatõenäoline, mõeldes tehnoloogilistele probleemidele, millega atmosfääri sisenedes on silmitsi seisnud nii venelased kui ka ameeriklased, esmajoones kuumenemisele). Mõistes kaotuse vältimatust, käskis Saksamaa natslik juhtkond enne taganemist õhkida kosmodroomi Wewelsburgi lähistel, A9/A10 kallal tehtud tööde tulemused ja joonised aga peita lossi Karpaatides (võimalik eksimus, kuna Wewelsburgi lähistel paikneb Reini Kiltkivimäestik?), kus nende jäljed kaovad. Esimene saksa kosmonaut aga kästi hävitada kui ohtlik tunnistaja…
Straicher jäi siiski ellu ning sattus tulevase DDR (Saksa Demokraatlik Vabariik) territooriumile, kus pisteti tänu oma avaldustele vaimuhaiglasse. Tõsi küll, tal õnnestus lõpuks sealt välja pääseda ja Lääne-Saksamaale jõuda. Lääne press võttis tema juttu suure vaimustusega.
Endine „kosmonaut“ jutustas intervjuus „Spiegelile“ järgmist: „Vaadates kosmosest kodusele planeedile, mõistsin, kui tühiselt väikesena tundub meie „ääretu maailm“. Nüüd, kui me valdame niivõrd võimsat tehnilist potentsiaali, ei valmista erilist vaeva allutada planeet varem või hiljem ühele suurvõimule.“
Tundub, et Straicher eksis kõvasti. Tema saladuslikkuse ja romantismiga läbi imbunud tunnistused ei seleta mitmeid asjaolusid. Kui Wernher von Braunil õnnestus raskeimates tingimustes luua niivõrd täiuslikku raketisüsteemi, siis miks oli silmapaistval saksa konstruktoril aastaid hiljem USAs toimetades niipalju raskusi esimese ameerika kosmonaudi saatmisega ballistilisele orbiidile. Seda enam, et et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade koos "pooltoodete" näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori von Brauniga (venelased omakorda said Ebensee allmaatehase, pluss von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötruppiga). Ning kui edu oli nii suur, siis miks vaikis Wernher von Braun sellest ajaloolisest faktist.
Sakslased töötasid küll välja katapulteerumissüsteeme(neid paigutati sõja teisel poolel mitmetele hävitajatele nagu Me 163, Me 262, He 280, He 219 ja Do 335, Küll aga ei andnud Straicher vastust küsimusele, kuidas sattus ta sõja lõppedes taas Saksamaale, kui tema rakett laskus ookeani kauge Jaapani ranniku lähedal. Võimalik, et Straicher lendas tõepoolest ühel Wernher von Brauni loodud piloteeritaval raketil, kuid maailma esimeseks kosmonaudiks pidada pole teda vast siiski põhjust.
Läbi aegade on ilmunud ka teisi „fakte“ sakslaste kosmoselendudest. 1990. aastal teatas USA ajakiri „Journal“ sensatsioonist- 1990. aasta 2. aprillil maabus peale 43-aastast eemalolekut kolm saksa kosmonauti. Atlandi ookeani maandus lennuaparaat kolme ekipaažiliikmega pardal, kes olid teadmata otstarbel 1943. aastal kosmosesse saadetud (kui ma /Eero Vee/ seda lugesin, tuli hoobilt meelde kunagi nõukogude ajal noorpõlves kinos nähtud film „Lõbusad ajad Spessartis“ (Herrliche Zeiten im Spessart). Need kolm olid kosmosesse saatmiseks välja valitud Adolf Hitleri poolt. Raketi start toimus Läänemeres Peenemündes paiknevalt teadusliku uurimiskeskuse salajaselt polügoonilt. Vastavalt teatele kujutas kosmoselaev, millel nad maandusid, endast täiustatud raketti A-4. Laskumisel märgati neid ühe Ühendriikide sõjalaeva pardalt ning tõsteti koos raketiga merest välja. Uudisest haarasid kinni paljud maailma uudisteagentuurid, kuigi vähesed ajakirjanikud ja lugejad vaevusid järele mõtlema, mil kombel suutsid inimesed nii pikka aega orbiidil elada ning miks laeva ei avastatud varem.
Nii või teisiti tuleb tunnistada Kolmanda riigi püüdlusi kosmosesse. Iseküsimus, kaugele nad sellel teel ikkagi jõudsid… Peale seda, kui ameeriklastel õnnestus kätte saada nii tootmine kui ka mitmed programmi juhid, toimus USAs 1945. aasta sügisel kosmosemeditsiini laboratooriumi programmi raames seitse A-4 raketi starti. Rakettide ninas oli sektsioon, kuhu sai paigutada konteinereid loomade ja taimedega, mis pärast langevarju abil maale laskusid. Samuti toimus 1946. aasta 24 oktoobril New Mexicos asuvalt White Sandsi polügoonilt raketi, mille pardale oli paigaldatud fotoaparatuur, start. Süsteem tegi pildi iga poolteise sekundi tagant, rakett tõusis 104,6 km kõrgusele.
Tegelikkuses aga kärises sakslaste Ameerika–raketi projekt II maailmasõja lõpuaegadel kõigist õmblustest — ei olnud raketti, stardipaiku ega reaalset juhtimissüsteemi. Ka kavalpeast von Braunile ja tema pikaaegsele ülemusele kindralmajor Dornbergerile sai arvatavasti juba 1944. aastal selgeks, et Saksamaa kaotab selle sõja, ükskõik milliseid imerelvi ta ka kasutusele ei võtaks. Ja seetõttu ei tema ega ta kaastöölised vast eriti ei rabelenudki, et Ameerika–raketti reaalsuseks teha. Von Brauni ja paljude ta kaastööliste edasine elukäik näitas, et see asjaolu tuli neile vaid kasuks. On üldtuntud lugu, et von Braun koos ligi poole tuhande kaastöölisega ja väärtusliku oskusteabega läks 1945. aasta mai esimestel päevadel pärast rohkeid seiklusi ja ohtuderikast teekonda läbi Saksamaa ameeriklaste poole üle.
Raamat on kauplustes müügil
