KRISTI KLAASMÄGI avas oma kõne sõnadega: “Mina ei ole veel inimene 2.0”

Kristi Klaasmägi puhul vastab tõele teadatuntud väljend “palju jõuad, kaugele sõuad” – viimase kümnendi on ta pühendanud inimeste arengu mitmekülgsele kaasaitamisele. Ameerikas jättis ta oma jälje, korraldades Hubert H. Humphrey stipendiumiprogrammi. Eesti tasandil on tema nimi tuntud programmi Noored Kooli kaudu, kus ta tegutseb tegevjuhi kingades. TEDxTartu konverentsil esitleb Klaasmägi oma tõlgendust sellest, kes on inimene 2.0.

Oma viimasele neljale aastale tagasi vaadates leiab Klaasmägi, et mittetulundusühingu juhtimine on õpetanud nii mõndagi – raamatupidamist, meeskonna juhtimist, strateegia koostamist, ent need pole tegurid, tänu millele ta on uus versioon endast. “Ma pean silmas oma perspektiivi muutumist – mul on täna veidi laiem vaade endale ja ümbritsevale, kui neli aastat tagasi,” täpsustab ta ning lisas, et tänaseid probleeme ei lahenda vana mõtlemisega, mis nendeni algul viis.

Vaatevinkli vahetumist selgitab ta mõttestruktuuride arengu kaudu. Mõttestruktuur määrab, millele inimene mõtleb, millised küsimused on tema jaoks olulised, kuidas kujuneb tema identiteet ja väärtused. Valdav osa täiskasvanutest on konventsionaalses arengufaasis, kus inimene tegeleb suuresti enda identiteedi ja lähiümbrusega. Terminit “inimene 2.0” näeb ta seostuvat postkonventsionaalsete mõttestruktuuride arengufaasidega, kus inimesel on laiem vaade - ta näeb arvamusi, hoiakuid ja ennast ümbritsevaid struktuure kõrvalt - see annab uued võimalused inimestega suhtlemiseks ja lahenduste leidmiseks probleemidele.

Noored Kooli programmis osalejad teevad samuti läbi personaalse muutumise, kus maailma nägemine avardub. Klaasmägi on täheldanud, et see protsess toimub läbi väljakutsetega silmitsi seismise: “Alustades õpetaja tööd on sul ideaalpilt sellest, milline üks hea õpetaja on. (---) Tegelikult oled Sa oled algaja õpetaja – on veel nii palju asju, mida sa ei oska. (---) Õpetaja töö on kunst, mis sisaldab kümneid osaoskuseid, mis on vaja töö käigus omandada.” Pingutades selle nimel, et oma õpilastele head haridust anda, muutub ja areneb ka õpetaja ise. Sama kehtib tema arvates enesearengus kõigis valdkondades – sihi elluviimine nõuab kirge, pingutust ja vastutuse võtmist.

KATI ORAV

Kati Orav.

Kati Orav kirjeldas oma kõnes rõõmu, mida ta näeb inimestes, kui nad avastavad, et oskavad joonistada. Selle rõõmuni aitab Kati kogemuse põhjal viia tihti graafilise visualiseeimise omandamine. Graafiline visualiseerimine on suuresti seotud joonistamise ja kritseldamisega – just selle meetodiga püüab Kati Orav lihtsustada strateegiate ning projektide läbiviimist. Koolitajana on ta suurt rõhku pannud visuaalse mälu edendamisele. Varem puudus tal enda sõnul joonistamisoskus, ent 3 aastat tagasi tegi ta tutvust graafilise lihtsustamisega. Aasta hiljem avaldas ta oma esimese raamatu “Film ühes hetkes ehk viiskümmend Eesti filmi kujutatud sümbolitena”.

Orav, kes näeb endas pioneeri, kelle eesmärgiks on inimestel aidata avastada joonistmaisoskust, leiab, et täiskasvanud on suhteliselt enesekriitilised, kui asi puudutab joonistamist: “Joonistamine oli lapsena meie mõtete, tunnete ja kogemuste väljendamise viis. Tõenäoliselt ei ole meie joonistusoskused muutunud, aga muutunud on meie arvamus, et see ei ole piisavalt hea. Mingi hetk tuli võrdlus, et kes saab joonistamise eest parema hinde, lõpuks kasvasime suureks ja arvasime, et joonistamine – see on ju lastele.”

TEDxTartu konverentsil püüdis ta aga inimeste arvamust ümber veeta, pannes nad proovile lihtsate kujundite loomises. Orav näeb, et kiireid joonistusvõtteid saab kasutada mitte üksnes oma tunnete ja mõtete väljendamiseks, ent näiteks tööalaste koosolekude struktureerimiseks või kavasid ja plaane koostades. Kasu oleks märgatav ka konspekteerimises, kus sageli õpilased kirjutavad üles täpselt seda, mida kuulevad. Seevastu graafilise lihtsustamise protsessi käigus õpitakse ka küsimusi küsimaja infot struktureerima.

Kritselduste loomine kui tõhus tehnika ning nauditav protsess pole ainsad põhjused, miks ta töötab graafilise lihtsustamise koolitajana. vahenditega võib igaüks taasleida endas joonistamispisiku ning just see silmist peegelduv rõõmutunne motiveerib Oravat omal alal edasi tegutsema. Oma kõne lõpetab ta rõõmsa üleskutsega: “Tere tulemast joonistajate sekka!"

HARRI KETAMO

Harri Ketamo.

TEDxTartu esineja Harri Ketamo on start-up ettevõtja ja tehisintellekti uurija. Ta on ka mitmete mängupõhise õppega tegelevate firmade asutaja. TEDxTartul rääkis ta sellest, kuidas praegust haridussüsteemi parandada. Ketamo leidi, et lahenduseks on tehisintellekti laialdane integreerimine kooliellu. Ta alustas kõnet arvamusega, et traditsiooniline kooliharidus on ajale jalgu jäänud ning vaja on globaalselt ellu viia suuri muutusi. Ketamo leaib, et Tehisintellekti laialdane rakendamine ja intellektuaalsete töökohtade automatiseerimine muudavad meie töökeskkonda püsivalt. Tulevikus ei ole õppimine ainult inimõigus – see on toidu ja veega võrreldav esmavajadus. Me peame õppima aina enam lühema ajaga.”

Kõige olulisemateks väljakutseteks saavad tulevikus Ketamo arvates olema:

1. Kes hakkab õpetama? Tänapäeval on maailmas üle 100 miljoni inimese alghariduseta, üle 300 miljoni lapse õpib ebapiisava tasemega koolides ja ligikaudu miljard inimest tahab omandada teadmisi, mis on vajalikud igapäevase töö tegemiseks. Kui me ei suuda leida piisavalt õpetajaid tänapäeva vajaduste rahuldamiseks, siis kuidas saame loota, et suudame õpetada 10 korda rohkem inimesi vähema ajaga?

2. Teine väljakutse on teabe üleküllus: inimesed vajavad tulevikus rohkem informatsiooni lühema ajaga. Traditsiooniliste meetodidega õpe viib paratamatult info ülekülluseni - seda nähakse ka 2020. aastaks ühe suurema väljakutsena tööheaolu valdkonnas. Teisisõnu - rohkema info andmine töötajatele ei ole lahendus, see on katastroof.

3. Kolmas väljakutse on olulisele keskendumine: kui õppija ei tea oma õpivajadusi, ei saa ta otsustada, mida õppida. Pealegi, kui õppur teab, mida õppida, ei saa ta ise otsustada, kust alustada ja millises ulatuses ta peaks õppima. Traditsiooniline haridus ei aita seda probleemi lahendada, olgu see siis onlainis või näost-näkku. Keskendumisel olulisele vajab õppur tuge ja selleks pole piisavalt inimressurssi

4. Neljas kõige suurem väljakutse on küsimus, kes koostab õppematerjalid ja õppekava. Keegi ei suuda omandada piisavalt informatsiooni selleks, et koostada pidevalt kaasaja nõuetele vastavaid õppematerjale. Isegi kõigile internetikasutajatele kättesaadavad õpperessursid ja onlain-kursused pole suutnud kõiki probleeme lahendada. Ülikoolidest väljalangevus on suur, paljud õppurid ei leia vajalikke õppematerjale, hariduslikud arvutimängud on igavad jne.

Ketamo küsis oma kõnes: “Kes suudaks edukalt õpetada neid rohkem kui miljardit inimest?” Lisaõpetajate palkamine siin ei aitavat. Ikka jääb probleem, et keegi ei suuda kaasaegseid õppematerjale rakendada ilma informatsiooni ülekülluseta. Mitte keegi, välja arvatud ehk tehisintellektiga robotid, mis ei varise info ülekülluse all kokku ning suudavad olulist kasutaja vajadustele vastavat infot leida. Tänapäeval me suudame automatiseerida rutiinseid intellektuaalseid töid. Tulevikus saab aga peaaegu igaüks omada elektroonilist tehisintellektiga õpiabilist ("bot"). See abiline hoiab silma peal olulisel ning leiab kindla inimese jaoks kõige optimaalsema viisi õppida ja enda arendada. Kas on vajalik klassiruumides istumine kui meil on taskus mobiilne suhtlusplatvorm? Ketamo küll tõdes, et õpetajaid on tulevikus aina rohkem vaja, eriti lasteaedades ja alghariduses, aga õpetajate peamiseks ülesandeks saab õppurite vajadustega kursis olemine.

Kui me saame personaalset õpet eksisteerivate suhtlusplatvormide läbi, raiskamata aega mitteproduktiivsetele tegevustele, siis saab säästu arvestada rahas, keskkonnahoius ja lõpuks ka võrdseamtes võimalustes. Kui tehisintellekt suudab automatiseerida intellektuaalseid töid, siis miks ka mitte õpetamist? Lõpetuseks leidis Ketamo, et ilma tehisntellektita läheb meie haridus aina enam "katki" ja jääb ajale jalgu. Nii ei suudeta kindlustada inimõiguse ja põhivajaduse - õppimisvõimaluse - olemasolu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid