Estonica.org andmetel viidi Baltimaades läbi 25. - 29. märtsini pealinnades alates kella neljast ja maakondades kella kuuest hommikul inimeste ülesotsimine ning kogumiskohtadesse transportimine. Maja piirati ümber, läheneti jalgsi ning blokeeriti kõik väljapääsud. Loeti üle kõik pereliikmed ning tehti teatavaks väljasaatmisotsus. Pere pidi pakkima asjad ja koheselt lahkuma. Allesjäänud isiklikud esemed kuulusid konfiskeerimisele.

Riikliku Julgeolekuministeeriumi ülesanne oli väljasaa­deta­vate kinnipidamine ning nende raudteejaamadesse toimetamine, mis käitusid kogumispunktidena. Pered jaotati ešelonidesse ning saadeti teele - kokku saadeti välja 7552 perekonda ehk 20 702 isikut. Edasi tegeles väljasaadetavatega Siseministeerium.

Siberisse jõudes valitses laagrites range järelvalve - väljasaadetud jagati konkreetsete piirkondade vahel kust lahkuda polnud võimalik. Laagrites valitsesid erinevad töö- ja elamistingimused, mistõttu on keeruline üldistada kuid kokku suri 1949. aastal küüditatutest asumise ajal 15 protsenti. Peamiselt võideldi äraelamise nimel, kuna paljudes perekondades töötas vaid üks vanem kes pidi toitma vanavanemad ja lapsed. Ellujäämise nimel võideldi kogu asumisel viibimise aeg.'

Vaata galeriist pilte Džezkazkani vangilaagrist:

Kasutatud on pilte Eesti Ajaloomuuseumi arhiivist ning järgmisel aastal ilmuvast kogumikust „Siber – asumisel ja vangilaagrites“, koostajad Aigi-Rahi Tamm ja Lauri Suurmaa.