Autoga mere alt läbi: Sõit Korea pikimal merealusel maanteel

Busan (varem Pusan) on nelja miljoni elanikuga linn Korea poolsaare lõunaotsas, Geoje on aga 383-ruutkilomeetrine (kaks korda suurem kui meie Muhumaa) saar selle naabruses, veerand miljoni elanikuga. Omavahel ühendab neid sildadest ja tunnelitest koosnev Busan-Geoje püsiühendus, valminud aastaks 2010.

3,2-kilomeetrine maanteetunnel algab Busani koosseisu kuuluvalt Gadeoki saarelt, kulgeb väina alt sügavaimas kohas lausa 52 meetri sügavusel, et jõuda välja kaljusele ja asustamata Jungjuki saarele. Valmides oli tegemist maailma sügavaima veealuse tunneliga, mille ehitamiseks veeti 18 juba varem valmis valatud 180-meetrist tunnelilõiku laevadel kohale ja uputati merepõhja, et neid seal omavahel ühendada.

Jungjuki saare ja Jeo saare vahel kõrgub 1,65-kilomeetrine kolmele püloonile toetuv vantsild, mille kaks pikimat silladekki on 230-meetrised. Püloonid, millele ja mille küljes rippuvatele vantidele sild tugineb, on 102 meetrit kõrged ja silla all on veel merepinnani ruumi 36 meetrit.

Jeo ja Geoje saarte vahel omakorda on 1,87-kilomeetrine kahe pülooniga vantsild, mille pikim silladekk on 475 meetrit pikk. Teemantikujulised püloonid on 156 meetrit kõrged, silla all on aga ruumi lausa 52 meetrit. Sildadel ja tunnelis kulgeb kaherealine maantee nr 58.

Kokku on Busan-Geoje püsiühenduse pikkuseks 8,2 kilomeetrit, ehk kaks korda enam, kui oleks võrdluseks silla (või tunneli) rajamine Eestis Virtsu ja Muhumaa vahele.

Sildade ja tunneli rajamine Busani ja Geoje vahele läks maksma umbes 1,9 miljardit dollarit, veerandi rahast andis Lõuna-Korea valitsus, kolmveerand ehitati aga laenuga, mis peaks tagasi makstama teelt võetavate tollimaksudega. Peamine ettevõtja oli Daewoo, insenerid kutsuti appi aga Taanist, Suurbritanniast, Hollandist ja USA-st. Ehitamine võttis kuus aastat aega.