Püügisoovitus: Kasarile lutsu püüdma!
„Ühest küljest tundub luts loll kala, keda pole eriti keeruline kätte saada,“ ütleb elupõline Kasari jõe spets Väino Parts, fooruminimega Kalajuhan. „Teisalt on tal oma salapära. Mõnikord ilma ja sööda poolest justkui kõik klapib, aga mitte üht lutsu sa kätte ei saa! Mine võta kinni, milles asi on!“
Kalajuhan püüab hilissügisel lutsu vabast veest enam-vähem samade lihtsate ja üsna robustsete riistadega nagu kevadel vimbagi: ikka Nevskaja rull ja vanad spinninguridvad, mõned veel koguni alumiiniumist. Vaid konksud tuleb suuremad panna kui vimmapüügil, sest muidu neelab luts nad endale liiga sügavale sisse.
Söödana kasutab Kalajuhan eelistatult suurt vihma- või ööussi, kuid et nende peale tulevad otsa ka igasugu soovimatud külalised, eriti kiisa näol, siis tuleb sageli kasutada kalatükki. Viidikas on kõige parem, aga kui külmal ajal enam seda ka kätte ei saa, sobib kas või poest ostetud lõhe kõhuäär.
Hea lutsupüügi ilm on pilves ja sombune, pigem isegi tormine. Nagu olla tavatsenud öelda kalajuhani isa – kõige parem püük on siis, kui vanal kuul pilv peal. „Mõni aasta on lutsu hakanud tulema juba oktoobri keskel, kuid tänavu on kalender veidi nihkes. Algul saabuvad väiksemad isendid, detsembriks on tavaliselt suured ka kohal. Kulinaarselt on parim vahetult enne kude püütud luts, kes oma maksa eriti suureks söönud. Võiga praetud lutsumaks, mis keskelt veel veidi tooreks jäetud, on tõeline delikatess,“ räägib Kalajuhan.
Püük käib nagu vimmagi puhul peamiselt voolust. Võtma hakkab juba hämaras ja tavaliselt kuni keskööni, siis tuleb paus sisse kuni uue varahommikuse võtuni.
PÜÜK JÄÄLT. Tihtipeale jääb kõige magusam lutsupüügi aeg vahemikku, mil jõgi on servadest jääs, nii et tonkaga püüda ei saa, ja keskelt lahti, nii et ka jäält ei saa püüda. Kui aga lõpuks jääkaas peale tuleb, saab Kasaril lutsu püüda edukalt ka jääaugust. Magusaim aeg selleks on Kalajuhani sõnul enamasti detsember-jaanuari algus. Ilma valikul kehtib kõik samamoodi nagu tonkaga püüdes, samuti tuleks püügiaeg sättida hämariku ja päris pimeda peale.
Püüda võib sikutiga ja tavalise taliunnaga. Kalajuhan kasutab iidseid kahe konksuga pikisikusid, mille kummalgi küljel üks konks. Siku värvil pole suuremat tähtsust. Konksud tuleks söödastada ussijupi või kalatükiga. Kalajuhan puurib mitu auku valmis ja käib need siis järjest sikuga läbi, kauaks ühe augu peale pidama ei jää. Eriti hoogsaid liigutusi pole vaja teha, piisab vastu põhja koputamisest ja väikestest tõstetest. Kui kala on all, küll ta siis ära võtab. Ja kala võib ühest august tulla järjest, kui luts võtu peal on.
