Forte arvustus: OnePlus 3 – Androidi telefon, mille puhul on raske vigu leida
OnePlus on osanud enda ümber tekitada kultusliku oreooli. Selle Hiina tootja esimesi soodsa hinnaga, kuid väga võimekaid telefone said vaid valitud.
Nagu defitsiidiajastul autot ostes, nii tuli sõpradelt või end veebis kirja pannes kutse hankida ja oodata, et äkki jõuab järjekord sinuni.
See tegi odavast ja heast telefonist veel ihaldusväärsema, lisaks veel isutekitajad reklaamid, mis panid paljusid lääne inimesi, kes ei tea, mis on defitsiit, küsima, et miks nii head asja küll vaka all hoitakse.
I-le pani täpi kampaania, kus soovitati postitada video sellest, kuidas kasutaja oma senise telefoni ära lõhub, et OnePlusi saada. Mõned paraku lõhkusid seadme juba enne kampaania algust.
Tootja uusim neljas mudel, nimega 3, on juba kõigile kättesaadav. Fännifaktorit see kindlasti kahandab, aga muud olulised ostufaktorid on ju alles.
Esiteks – hind jääb keskmisest pisut nõudlikumale kasutajale ilusti talutava piirile ehk 399 eurot. Teiseks – tehnilised näitajad on vägagi head. Kiiruse pärast muretsema ei pea. Kolmandaks – mobiil näeb hea välja, eriti nende jaoks, kes on HTC disaini kõrgelt hinnanud.
OnePlus 3 on kummuli keeratuna nagu mõni uuem HTC tippmudel, ekraan ülespidi aga meenutab uusi iPhone'isid, nagu paljud teisedki metallkorpusega Androidi telefonid.
Siledal kõval pinnal tõstab tagant väljaulatuv kaamera telefoni natuke kõrgemale, nii et selgub huvitav ebamugavus: laualolevat seadet puudutades see kõigub. Ka seepärast, et tagakülg on kergelt kumer.
Samas on kumerus käes hoides just mugav. Sõrmejäljelugeja ekraani all on kiire ja tundlik. Töötab samuti tagasimineku-nupuna, nagu iPhone'is.
Küljel on muidu Androidiga mobiilide seas haruldane liugnupp, mis laseb ühe liigutusega teated ja helinad välja lülitada. Ärikasutajal aitab see pääseda piinlikest olukordadest, kus telefon äkki heliseb ja vaigistamiseks tuleb hakata menüüs surfama.
Helivaljuse nupud on kummalisel kombel vasakul küljel, kust vajutamine on paremakäelistel nii suure 5,5-tollise ekraani tõttu veidi ebamugav. Need võinuks paremale toitenupu juurde panna, siis saaks kõiki vaid pöidlaliigutusega vajutada.
Kõlareid on üks (allservas), kiirlaadimiseks saab kasutada USB-C pesa. Kindlasti tuleks hankida varukaabel: kodust väljas vaevalt kelleltki teiselt praegu õnnestub laadimiseks sobiva otsikuga laadijat leida.
Halb lugu on ka saadavusega, kuid e-poodidest leiab juba igasuguseid värvilisi kaableid.
Jõudluselt on 400-eurone mobiil tasemel. Testides sain Linpack'is 492 megafloppi, AnTuTu's 144 697 ja Quadrant'is 43 334 punkti (AM.ee senitestitutest parim, vaata am.ee/edetabel!).
6 GB operatiivmälu kisub juba sülearvutite suurusjärku, aga eks mänguablas kasutaja suudab ka selle lõpuks ära kasutada. Ka Snapdragon 820 protsessor on oma seeria praegune tipp.
OxygenOS ehk OnePlusi poolt kohendatud Android tundub väga tavaline ja "puhas”, kui mitte öelda vanamoodne, kuid selles on oma võlu. Kasutajakeskkonda saab seadistada mitmel moel, üks mõnus asi on keskse värvipaleti valimine. Igatahes kõik toimib sujuvalt ja kiiresti.
Saab ka HD-kõnet, kui ka teine telefon seda toetab – see on kõlalt ootuspäraselt kirgas ja selge, vahest natuke metalse alatooniga.
3000 mAh aku kasutab Dash-kiirlaadimist, mis peaks tagama 60% ulatuses täitunud aku 30 minutiga. Selleks on vaja Dashi kiirlaadijat ja kaablit, mis karmima vooluga toimet tuleks.
Täiesti täis saab aku vähem kui tunniga. Tühjaks saab nagu moodsates nutitelefonides ikka – tõsise kasutamisega saab ikka õhtuni välja.
16-megapiksline kaamera teeb normaalseid pilte nii väljas kui ka ruumis. Optiline pildistabilisaator ja güroskoobiga elektrooniline stabilisaator üritavad värinatega hakkama saada ja paari proovipildiga nägin, et see õnnestus üsna hästi.
Videvikus tänaval liiklust pildistades ei veninud isegi autotuled kuigi pikaks ja sakiliseks, küll aga tuli müra pisut juurde. Või õigemini müralaadset udu.
Kui muidu kipuvad hämarad kohad pildil teraliseks ja täpiliseks muutuma, siis Dynamic Denoise'i tehnoloogia ühtlustab neid alasid. Pilt jääb neis kohtades pigem natuke udusem ja pehmem.
Muidugi on olemas ka käsitsirežiimid pildistamiseks, mis on jõudnud väga odavatesse telefonidesse, naeratamise peale pilditegemine, HDR jne. Ka teravust saab käsitsi keerata, kuid ülimoodsat bokeh-efekti pole. Videot salvestatakse 4K režiimis ja see võtab tagakaane üsna soojaks.
Millegi üle viriseda? Näpuga järge vedades midagi ikka leiab, mille arvelt tootja kokku hoidis, et hinda all hoida.
Infrapuna ja stereokõlareid pole. Kriimukindel ekraan on "ainult" täiskõrglahutusega, millest siiski piisab tavaliselt. Nuriseda saab ehk, et OnePlus 3 pole Eestis müügil, garantiiga on sellepärast keeruline.
Ja praegu veel haruldane USB-C pesa tähendab, et kiiret laadimisabi on kodust eemal raske leida. Aga need pisipuudused, mis täielikust õnnest puudu on, saavad ehk varsti kõrvaldatud.
OnePlus 3 maksab tootja kodulehel oneplus.net tellides 399 eurot, seadme laenas testimiseks Elisa.
