Kaks naist tegid lõpu Bütsantsi pildipõlgusele
Üks vaga naine Apameast laskis kord kaevu kaevata. Ta kulutas kõvasti raha, et kaev saaks korralik ja sügav, ent kui palju töölised ka ei pingutanud, ei suutnud nad jõuda veesooneni. Naine oli tühja läinud vaeva ja asjatute kulutuste pärast väga õnnetu, vahendab ajakiri Imeline Teadus.
Kuid ühel päeval ilmus talle nägemusena mees, kes soovitas: „Lase kohale tuua Skopelose munga Theodosiose pilt! Ta kannab hoolt, et jumal annaks sulle vett.“
Naine saatiski kaks meest pildi järele ning kui see pärale jõudis, laskis ta pühamehe pildi kaevu. Otsekohe hakkas vesi kaevu kogunema, täites selle viimaks poolest saadik.
Teine naine armastas pühakute Cosmase ja Damiani pilte nii väga, et lasi need joonistada ka oma maja seintele. Kord jäi naine tõsiselt haigeks.
Mõistes, et ta olukord on halb, roomas naine voodist välja seinani, millele pühakud olid joonistatud. Puhtalt oma usust jõudu saades ajas ta end seina najale püsti ja kraapis sõrmeküünega pildi juurest pisut krohvi.
Ta segas seda vette ning jõi ära – ja tundis sel samal silmapilgul, kuidas valud lakkasid ja haigus taandus. Pühakud olid ta terveks teinud.
Selliseid imejutustusi ringles 7. sajandi Bütsantsis kümneid ning need peegeldasid reaalset kultust, mis sai osaks Jeesus Kristust või pühakuid kujutavatele piltidele.
Kõige suurema imeteovõimega piltideks peeti mandylione, mis „polnud inimkäte poolt tehtud“, vaid olid legendi kohaselt ise tekkinud jumaliku ime kaudu.
Näiteks tänapäeva Lõuna-Türgis asuva Edessa kuningas Agbar olevat Jeesuse eluajal saatnud talle kirja palvega tulla teda ravima. Jeesus lugenud kirja läbi ning lükanud kutse tagasi. Ent ta ulatas Agbari saadikule lohutuseks lina, millega ta pärast pesemist oma nägu oli kuivatanud.
Linale olevat iseenesest tekkinud Jeesuse näo kujutis. Selliseid pilte austati eriti ning neid ka kopeeriti innukalt.
Vastuolu teise käsuga
Nagu eeltoodud lugudestki näha, kasutati pilte mitte üksnes religioossetel eesmärkidel, vaid ka täiesti argise ja praktilise abi hankimiseks pühakutelt.
See asjaolu ja piltide silmnähtav samastamine nendel kujutatud isikutega hakkas paljusid teolooge ja kirikutegelasi üha enam häirima.
Vanas Testamendis oli Jumal piltide valmistamise ning nende kummardamise selge sõnaga ära keelanud. Juudid ning isegi äsja tekkinud muhameedlased pidasid sellest käsust kinni. Miks siis kristlased jumala otsest nõudmist eiravad ning piltidest nii vaimustatud on?
Vaidlus piltide lubatavuse üle puhkes kristluses juba 4. ja 5. sajandil ning tõi kaasa väiksemaid pilditülisid mitmel pool tänapäeva Süüria, Kreeka, Türgi, Küprose ja Armeenia aladel.
Ent asi läks tõsiseks, kui pildipoleemikasse sekkus 8. sajandi alguses riigivõim Bütsantsi keisri Leon III isikus.
Kui lihtrahvas otsis piltidelt praktilist abi oma igapäevatoimingutes, siis keiser lootis piltide põlu alla panemise kaudu saada jumalalt sama praktilist abi riigivalitsemisel.
„Leon III otsis põhjust, mis seletanuks, miks Bütsantsi oli peaaegu terve sajandi vältel saatnud sõdades üksnes ebaedu, samal ajal kui araablased oli osutunud edukateks.
Võimalike põhjuste hulgas jäi sõelale pühapiltide kummardamine, kuna seda võis tõlgendada vastuolus olevana Vanas Testamendis ära toodud kümne käsu teise käsuga, mis keelab elusolendeid kujutavate piltide kummardamise,“ kirjutab Dionysios Stathakopoulos oma raamatus „Bütsants. Impeeriumi ajalugu“.
„Võitluses pühapiltide kummardamise vastu lasi Leon III muu hulgas väidetavalt eemaldada Konstantinoopolis asunud keisripalee peaväravalt (Halke väravalt) Kristuse suure kujutise ning saatis Rooma kirikule (ning võib eeldada, et kõigile keisririigi kirikutele) edikti, milles mõistis piltide austamise hukka kui ebajumalateenimise,“ märgib Stathakopoulos.
Leon III võis hirmutada ka 727. aastal Santorini saarel toimunud kohutav vulkaanipurse, mida oli kerge pidada jumala viha märgiks.
Keisri muret mõistes laskis Efesose metropoliit Theodoros kõrvaldada ikoonid Väike-Aasia kirikutest ning 730. aastal astus tõenäoliselt keisripoolse surve tõttu tagasi Konstantinoopoli patriarh Germanos II.
Samas ei sulgetud veel pildipooldajate suid, kes argumenteerisid, et jumal on end ilmutanud mitte üksnes sõnas, vaid ka pildis ning jumala loodut kujutavatel piltidel on samasugune lunastusjõud nagu kiriku sümbolitelgi.
Äge võitlus
Kui Leon III väljendas piltide suhtes sügavaid kahtlusi, siis 741. aastal valitsema asunud keiser Konstantinos V võttis juba kindla seisukoha.
Ta avaldas traktaadi „Küsimused“, milles leidis, et piltide kultus on ebajumalateenistus. Pühakodades tuli Kristuse, Jumalaema ja pühakute piltide asemel läbi ajada palju tagasihoidlikumate kaunistustega.
Näiteks 740. aastal toimunud maavärina hävinud ja seejärel taastatud Konstantinoopoli Hagia Irene kiriku apsiidile laskis keiser maalida lihtsalt risti, mis on säilinud tänaseni.
760. aastail korraldati piltide pooldajate vastu mitmeid puhastusaktsioone ja viidi läbi isegi hukkamisi. 754. aastal toimus Konstantinoopoli keisrilossis piltide vastane sinod, mis mõistis ametlikult hukka piltide austamise ja keelas nende valmistamise.
Ehkki sinod ei õigustanud otseselt piltide lõhkumist ja hävitamist, läks asi keisri vaikival nõusolekul peagi ka niikaugele. Bütsantsi pilditüli ehk ikonoklasm tähendabi „piltide lõhkumist“.
764. aastal laskis keiser Bitüünia kloostritest teha kasarmud ning saatis mungad väevõimuga sõjaväkke või sundis neid abielluma.
Piltide pooldajad ei hoidnud samuti oma kujundlikku keelt hammaste taga ning andsid põlatud keisrile hüüdnimeks Kopronymos (Sitanimi).
780. aastal tuli võimule Konstantinos V alaealine lapselaps Konstantinos VI, kelle nimel juhtis tegelikult riiki keisrinna Irene (797. aastal lasi Irene oma poja üldse pimedaks torgata ja võttis talt formaalsegi võimu).
Irene suhtus piltidesse märksa leebemalt. Koos Konstantinoopoli patriarhiga võitsid nad oma poolele ka sõjaväe ning Rooma paavsti Hadrianus I. 787. aastal tuli Nikaias kokku 7. oikumeeniline kirikukogu, mis taastas piltide austamise.
„Kirikukogu pani paika ikooniteoloogia põhijooned ning sellest sai õigeusu lahutamatu osa: vastupidi vastaste väidetele ei tähendanud pühapildi austamine (mitte jumalikustamine) mitte pildi enda austamist, vaid selle kaudu austuse osutamist sellel kujutatule,“ kirjutab Stathakopoulos raamatus „Bütsants. Impeeriumi ajalugu“.
Pilditüli vallandas uuesti 813. aastal sõjaväe toel võimule tulnud keiser Leon V.
Irene ja ta järglaste valitsusaeg ei olnud Bütsantsile olnud kõige edukam ning Leon V võis selles näha jumalikku karistust piltide juurde naasmise eest. Pilte taas põlu alla pannes lootis ta teenida taevaste vägede soosingut.
Pildiaustajate tagakiusamine jõudis kõrgpunkti keiser Theophilose (829 – 842) ajal. See keiser piitsutas oma lossis pildipooldajast munka Methodiost, kes oli keisri abikaasa Theodora hingehoidja.
Theodora aga oli salaja samuti pildiaustaja, hoides ja kummardades oma ruumides ikoone.
Kui keiser suri, asus Tehodora oma alaealise poja Michael III asemel valitsema ning kutsus 843. aastal kokku sinodi, mis piltide austamise (mitte jumalikustamise) lõplikult sanktsioneeris.
Selle võidu mälestuseks tähistavad õigeusklikud Suure Paastu esimest pühapäeva õigeusu pühapäevana, tänavu langes see 20. märtsile.
