Põhjus, miks Metropolitan Opera oli sunnitud oma etenduse katki jätma

Seda, et New Yorgis asuv Metropolitan Opera on sunnitud oma etenduse poole pealt katkestama, juhtub ikka väga harva. 1960. aastal sai Leonard Warren oma aaria lõpetuseks ajuverejooksu ja suri laval. 1988. aastal hüppas üks vanem mees rõdult Macbethi etenduse ajal surnuks. 1996. aastal sai tenor Richard Versalle laval südamerabanduse ja kukkus redelilt alla. Ikka on etenduse katkestamise põhjuseks olnud kellegi surm.

Eelmisel laupäeval tuli ooperietendus jälle kord katkestada, seekord samuti surmaga seotud põhjusel. Just sel ajal, mil kanti ette Gioachino Rossini ooperit William Tell, otsustas keegi heita orkestriauku suuremas koguses valget pulbrit - mis, nagu tuli välja, osutus tegelikult kellegi tuhastatud põrmuks.

Mees, kes niimoodi orkestrit "rõõmustas", arvas, et mälestab oma surnud sõpra. Õnneks tegi ta seda vaheajal, mil enamik muusikuid viibis parajasti tagaruumides. Tuhka sisse hingata oleks olnud neile juba tõsine terviseoht.

Aga kuigi politsei teab süüdlast ja on temaga ka vestelnud, esialgu selles teos kuriteo jooni ei nähtud. Ka ooperiteater ise olevat andestanud juba vabandust palunud mehele, kes enda sõnul oli lubanud 2012. a vähki surnud sõbra tuha erinevatesse ooperiteatritesse laiali jagada.

Spordivõistlused tuhapilves

Midagi sarnast on nähtud ka suurematel spordivõistlustel, kus ikka tuleb kellegi vahel tahtmine kellegi tuhka areenile pilduda, mistõttu näiteks pesapallimeeskond Chicago Cubs on olnud oma staadionil sunnitud kehtestama lausa kategoorilise keelu. Wrigley staadionil on juba kilode kaupa tuhka tulnud kokku rehitseda.

New Yorgis läheb kirstumatus maksma keskmiselt juba 10 000 dollarit, samas kui surnu kremeerimine maksab 700 dollarit ja lihtsam on tuhk kuskile laiali laotada, kui see urniga maha matta. Ka Chicago matused pole just palju odavamad.