Zeljonõi Dol ja Serpuhhov - kaks Vene raketilaeva, mis peaks meile hirmu nahka ajama

Venemaa elab jätkuvalt arvamuses, et külm sõda kestab edasi. Ja see, et lähimad naaberriigid on astunud NATO-sse, on seal sõjapaanika eriti teravaks ajanud. "Ohtu" peab vähendama Moskva arvates raketiväe järjest suurem tugevdamine Kaliningradis ja üldse Venemaa läänepiiril.

Kaks uhiuut raketikorvetti, sõjalaeva nimega Zeljonõi Dol ja Serpuhhov, mis seni Vahemerel Süüria kodusõjas Moskvale sobivat lahendust üritasid tuua, on praegu Põhjameres teel Kaliningradi suunas, samal ajal kui Venemaa üritab oma sõjalist ähvardust suurendada ka Kaliningradi paigutatud Iskander rakettide ja rannikukaitse raketibrigaadiga.

Võib lausa jääda mulje, nagu Venemaa valmistuks täiemahuliseks sõjaks, kuigi pinged pole kaugeltki võrreldavad 1983. aastaga, mil eelmine kord KGB-seltskond kogu NSV Liidu valitses ja kogu riik tuumalöögi käsku ootas. Toonane võidurelvastumine jäi siiski õnneks vaid heidutuse tasemele.

Zeljonõi Dol ja Serpuhhov on uhiuued sõjalaevad, väikesed raketilaevad, mille väljatöötamise projekt kandis koodi 21631 ja koodnime Bujan-M (Малые ракетные корабли проекта 21631 (шифр «Буян-М»)). Esimesed kuus neist ehitati Kaspia mere laevastikule, Astrahan (kasutuses al 2006), Volgodonsk (2011), Mahhatškala (2012, need kolm olid veel Bujan-klassist, 21630), Grad Svijažk, Uglitš ja Velikii Ustjug (kõik 2014).

Ka Zeljonõi Dol ja Serpuhhov ehitati Tatarstanis, kust nad Volgat ja Doni pidi transporditi Musta mere laevastikule, eelmise aasta detsembris alles kasutusele võeti, sealt saadeti nad veebruaris mõneks ajaks Süüria vetesse ja nüüd on nad nähtavasti otsustatud siia Balti mere laevastiku tugevduseks saata, viimati nähti neid Ceuta sadamas, siis juba La Manche'i väinas. Süürias tulistasid nad välja kolm tiibraketti.

Alused on 74,1 meetrit pikad, 11 meetrit laiad, veeväljasurvega 949 tonni, ja diiselmootoriga, mis annab laevadele kiiruseks 25 sõlme (46 km/h). Neli laeva on veel ehitamisel. Meeskonna suuruseks 29 kuni 36, tootja väiteil lausa 52 meest. Relvastuseks Kalibr- või Oniks-raketid, esimesed neist on ligi 1200-kilomeetrise (tegelikult veelgi pikema) lennukaugusega tiibraketid, teised aga mõeldud vaenulike laevade tabamiseks.

Ka need laevad on mõeldud pigem rannikuesise ala kaitseks, nagu näiteks USA uued ranniku võitluslaevad (littoral combat ships), mis küll on küll oluliselt suuremad ja arendavad kiiruseks isegi 47 sõlme (87 km/h), aga mille käiku tulekuga on kaasnenud vaid rida probleeme.

Võrdluseks Prantsuse mereründelaevad Mistral, mis küll jäid Venemaale üle andmata, on oluliselt suuremad (pikkus 199 m) aga kiiruseks vaid 19 sõlme. Mistralid sobivad pigem dessandiks, Bujan-M laevad aga raketilöögiks.

NATO-l teatavasti Läänemerel eraldi laevastikku ei ole, Vene raketiohtu üritatakse siin regioonis vähendada Poola rajatava raketitõrjekilbi ehitamisega. Kuid Soome ja Rootsi meedia on juba parajas ärevuses.