GALERII: mineviku tumedad varjud kohtuvad ajaloomuuseumi kollektsioonis

Viimaste aastate jooksul on Eesti Ajaloomuuseum aktiivselt kogunud iseseisvuse taastamise aegu maha võetud punamonumente. Need on plaanis Maarjamäe lossi parki ühtseks väliekspositsiooniks koondada.

Maarjamäe loss on plaanis Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval avada elamusliku ajalookeskusena. Ümbersünni käigus renoveeritakse loss, pargis leiab koha Eesti Filmimuusem, lisaks puhkealad ja välinäitused. Lossi tagaõues aga vaatavad üksteisega tõtt varjud minevikust - Leninid ja teised okupatsiooniaja monumendid. Neist saab omaette välinäitus, mis kutsub mõtisklema ajaloo dramaatika üle.

Ajaloomuuseum ütleb, et nõukogude ideoloogiaga seonduv on valulik teema ja seetõttu on ka monumentide säilitamine tekitanud vastakaid arvamusi. Ent need monumendid on ainulaadne kunstikogum, märk ühest ajastust Eesti minevikuloos. Paljude kujude autorid olid nimekad eesti skulptorid.

Siin galeriis olevatel ja hiljuti muuseumi kogusse jõudnud erinevatel skulptuuridel on oma isepärased lood. Näiteks valgest marmorist loodud Lenini büst ei jõudnudki kunagi kusagil avalikus kohas väljas olla, kuna see valmis ENSV aja lõpus ja valmis saanuna ei tahtnud seda aastal 1988 enam keegi üles seada. Nii seisis marmor-Iljitš enamuse oma elust ARSi ateljee õuel. Viktor Kingissepa kangesti Mikk Mikiveri meenutav skulptuur (Kuressaare rahvas seda Mikiveriks hüüdiski) pandi üles märtsis 1988, paar kuud enne seda, kui linna vana nimi taastati. Matti Variku ja Allan Murdmaa loodud „Mikiverilgi“ polnud pikka pidu, 13 kuud hiljem viidi see oma asukohalt minema, esmalt Marienthali parki ja sealt mõni kuu hiljem juba Saare Kommunaali laoplatsile.

Teised jõudsid kauem seista – Aleksander Kaasiku loodud Kalinin oli Balti jaamas kohal juba aastal 1950. Aasta hiljem seati Harjumäe nõlvale Viktor Kingissepa skulptuur, autoriks Enn Roos. Ka järgmisel kümnendil leidis tollane võim kohalike kommunistide seast kujuväärilisi tegelasi – aastal 1960 pandi üles August Vommi loodud Hans Pöögelmanni kuju ja kaks aastat hiljem üsna tõreda ilmega Jaan Anvelt, autoriks Martin Saks.