Suur lahing Mosuli linna all - ehk kurdid hoitakse seni viisakas kauguses
Al-Mōṣul oli varem enam kui kahe miljoni elanikuga linn Iraagis, otse assüürlaste kunagise pealinna Niinive varemete kõrval, olles kohaks, kus läbi aegade on nähtud ka kurdide ja araablaste võimu. Ja linn kasvas sajandeid sunniitlike araablaste kantsina Kurdistani piiril, võimaldades hõimualasid sõjalise kontrolli all hoida. Iraagile valitseda andis linna lõplikult meie kindral Johan Laidoner Rahvasteliidu esindajana aastal 1926.
2014. aastast on linn aga sunniitiliku Islamiriigi kontrolli all, kus on nähtud jutlusi pidamas ka selle isehakanud kaliifi Ibrahimi. Seal ta ka oma kalifaadi üldse välja kuulutas. Linna tegelikku rahvaarvu on võimatu öelda, sest paljud elanikud on sealt põgenenud. Kuid ligemale miljon inimest võib ikka veel sõjategevusel jalus olla. Ja rahvusvahelised abiorganisatsioonid muretsevad rohkem nende ellujäämise, kui sõja tulemuse pärast.
Põhjast ja idast on Mosulit piiramas Iraagi Kurdistani pešmerga-võitlejad, lõunast üritab praegu aga linnani murda Iraagi valitsusarmee, enamikus siiski šiitide, ka Iraani vabatahtlike toetusel. Kurdide kontrollitavast alast on Mosuli linnani vähem kui kümme kilomeetrit, Iraagi keskvalitsuse kontrollitavast alast umbes 50 kilomeetrit. Kuid ometi ei ole Kurdistani väed seda linna tagasi võtmas, vaid lepivad hoopis positsioonisõjaga Mosuli põhjapiiril.
Ameeriklased kiidavad praegu Iraagi valitsusvägesid, et need on kahe pealetungipäevaga isegi graafikust ette jõudnud, murdes ligemale 40 kilomeetri kaugusele Mosulist. Kurdistani võitlejad küll ei saa sellest lahingust eemale jääda, aga selgelt pole neil seni käsku linna siseneda.
Ja kuna tegemist siiski pole otseselt kurdide asualaga, ei ole neil ka siiani sellega kiiret. Milline kulissidetagune surve Kurdistani president Massud Barzanile samal ajal osaks on saanud, võime vaid oletada. Ameeriklased ja britid on viimasel ajal kurdidele ka kõvasti laskemoona toimetanud, ehk on selge, et suhted kurdidega on väga tihedad.
Iraagi kodusõjas, nagu seda praegu nimetatakse, ongi väga tugev rahvuslik iseloom. Kui varasematel aastatel kurdid endale Kirkuki linna tagasi nõudsid (mis sajandeid varem nende käes ka olnud), keeldusid nii Iraagi sunniidid ja šiiidid kui ka lääneriigid sellest kategooriliselt. Paraku 2014. aastal Islamiriigi kehtestamise ajal põgenes Iraagi armee naftarikkast Kirkukist ja nüüd on linn juba kindlalt kurdide käes. Ja seda linna nad enam loovutada ei kavatse.
On selge, et tervet Mosulit kurdidele kinkida ükski naaber ammugi ei taha.
Niisiis, kurdid hoidku end tagasi ja lasku Iraagi valitsusel vallutamistöö endale võtta. Selle edenemine on aga olnud vaevaline, seda enam, et Islamiriiki on tulnud tõrjuda paljudest Eufrati- ja Tigrise äärsetest linnadest. 23. mail asusid valitsusväed Fallujah linna vallutama, 26. juunil said sellega hakkama, Hit (Eufrati ääres) vallutati USA õhulöökide toel aprillis. Ramadist aeti islamiriigi võitlejad välja juba eelmise aasta lõpus, Tikritist eelmise aasta märtsis.
Haditha linn on olnud siiani rindelinnaks Eufrati orus, Tigrist pidi edenedes peeti aga 2014-2015 maha vihane lahing Baiji linna pärast, küll on Islamiriigi käes endiselt Hawija linn, peaaegu kotti jäänuna kurdide ja valitsusvägede vahel.
Kuni seda linna võtta ei suudeta, pole ka Mosuli suunas tegelikku läbimurret saavutatud. Ja Hawijas kehtib teatavasti väga verine islamiriigi kontroll, pidevate hukkamistega.
Ja teatavasti on sõda Islamiriigi vastu siiski käimas mitmes riigis korraga.
Süürias asuvat "kalifaadi" keskust Raqqat ei taha tagasi vallutada praegu just Barack Obama valitsus USA-s, kuna seda peetakse ennatlikuks manöövriks, samas kui Süüria Kurdistani võitlejad oleks ammu pealetungiks valmis.
Türgi ei taha aga üldse näha kurdide tugevnemist Süürias, kuhu saaks varjuda kohe ka Türgi kurdi võitlejaid. Seega Raqqale pealetung on seisnud, Türgi enda liitlased Aleppos on aga Venemaa ja Süüria valitsusvägede rünnaku all. Ainus ala, kust Islamiriik Süürias selgelt taganema on löödud, on just Türgi piiri äärne ala, lahutades kaht kurdide suuremat enklaavi, mille lahus hoidmine on Türgi esmane mure. Süüria valitsusvägede jaoks pole Islamiriik ammugi esmane vaenlane, nemad (ja Venemaa) on sõjas ennekõike Türgi-meelse Vaba Süüria Armeega.
Kui aga Mosul peaks langema ja Süürias on endiselt paigalseis, võib enamik Islamiriigi võitlejaid lihtsalt üle piiri põgeneda.
