Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Narva linnuse lugu läbi peaaegu kaheksasaja aasta

Hermanni linnus on tänaseks üheks olulisemaks säilinud mälestusmärgiks vanast Narvast ning selle teadaolev ajalugu ulatub 13. sajandi kolmandasse veerandisse.

Selle kohta, kas Narva kandis ka enne Taani vallutust mingi linnus asus, kindlad andmed puuduvad. Lisaks oli kogu piirkond toona väga hõredalt asustatud. Taani hindamisraamatu järgi oli Narvia kaheksa adramaa suurune küla, linnusest juttu pole. Narvast on küll leitud 11. ja 12. sajandi keraamikat, kuid selle põhjal on raske teha mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi.

1256. aastal ehitas Riia peapiiskopi vasall Thideric (Dietrich) de Kivel rootslaste ja soomlaste abiga tugipunktiks kuhugi Narva lähistele või teisele poole jõge Vadjamaale linnuse, millest pole enamat midagi teada. Teade paigutub Vadjamaa-ristisõja konteksti, mille peainitsiaatoreid Kyvel oli. Tema üritus Narva jõge kindlustada luhtus, kui Soomest tulnud abilised lahkusid. Thidericu poeg ehitas 1294. aastal venepoolsele jõekaldale linnuse, mille Novgorodi vürsti väesalk vallutas ja põletas maha koos asulaga.

1277. aasta kohta kinnitavad ürikud, et Taani kuninga esindaja Eylard de Oberge nimetas end Eesti, Narva ja Tallinna komandandiks (capitaneus per Estoniam, Narwiam atque Revaliam). See peaks tähendama, et nüüdsest allus Narva linnus Taani kuninga võimule. Narva ajaloo asjatundjad on välja tulnud mõttekäiguga, et Narva võis olla Eesti alal ainuke linn, mis ei ole tekkinud linnuse ümber, vaid välja arenenud külast.
Praeguse linnuse vanimad osad pärinevad seega umbes 1300. aastast, mil taanlased alustasid kastellilaadse kivikantsi rajamist senise puitlinnuse asemele. Selle loodenurgas kõrgus neljanurgeline torn – praeguse Pika Hermanni torni eellane.

14. sajandi vältel laiendati linnust. Esimesena rajati kastelli põhjaküljele väike eeshoov, aastail 1341–1342 aga suur läänepoolne eeshoov. Üldjoontes juhindusid kõik hilisemad täiendused ja ümberehitused selleaegsest põhiplaanist.
1. aprillil 1342 põletasid Vene väed Narva linnuse ja linna teist korda, tungides missa ajal linnusesse ja tappes kõik linlased. Linnus ja linn taastati kiiresti, sest juba 25. juulil 1345 kinnitas Taani kuningas Valdemar IV Atterdag Narvale Lüübeki linnaõigused, kuid oletatakse, et Narva sai linnaõigused juba kuningas Valdemar III ajal.
1346. aastal läks Narva linnus Liivi ordu valdusesse ja kastell ehitati ümber konvendihooneks. Jõepoolsele küljele lisati kaevudansker. Teine dansker ehitati lääneseina. Konvendihoone eri tiivad ühendati sisehoovi ümbritseva puitgaleriiga.

Pika Hermanni torni kõrgendati 15. sajandi lõpul ja 16. sajandil, et saada parem ülevaade 1492. aastal rajatud Jaanilinna linnuses toimuvast.
1. aprillil 1558 algas Narva pommitamine Jaanilinnast, mille tulemusena puhkes 11. mail Narvas suur tulekahju. Vene väed kasutasid segaduse ära ja vallutasid linna, kuid linnust vallutada ei suutnud. Linnuse kaitsjatega saavutati kokkulepe ja neil lubati vabalt lahkuda.
Aastatel 1559–1581 oli linnus Venemaa tsaaririigi valduses. 6. septembril 1581 vallutasid rootslased Narva, hõivasid linnuse ja kohandasid vana konvendihoone läänetiivas asunud refektooriumi asehalduri residentsiks. Selleks murti seintesse ka uued suured akna avad. 1586. aastal ehitati läänehoovi Suur Kivisaal.

Aastal 1593 plahvatas Pika Hermanni tornis püssirohi, kuid torn korrastati 1638. aastaks. Samal aastal rajati lääne-eeshoovi ka praeguseks lammutatud arsenal.
19. sajandi keskel restaureeriti linnust sõjaväe arhitekti Modest Rezvoi projekti kohaselt, kuid Krimmi sõda katkestas tööd. Lääne-eeshoovi rajati 1850. aastatel aga garnisoni saun.
1859. aastal ehitati lääneõuele lisaks veel puidust polgukirik. Kirikut kasutasid Narva majutatud keiser Wilhelm III nimelise grenaderipolgu ajateenijad. Kirik pühitseti püha Aleksander Nevskile. Hiljem oli ta 92. Petseri jalaväepolgu kirik. Esimese maailmasõja alguses, 12. augustil 1914, lahkus polk Narvast ja kirik lõpetas oma tegevuse. Ikonostaas ja suurem osa kirikuvarasid anti 1925. aastal üle Iiveri Naistööühingu komiteele kloostri kiriku tarbeks.

Teise maailmasõja eel kasutas linnust Eesti kaitsevägi. 1944. aastal sai linnus suuri purustusi. Narva üks kuulsamaid ehitisi Hermanni torn hävis pideva suurtükitule tõttu, alles jäid vaid varemed. Alates 1950. aastastest on toimunud linnuses põhjalikud restaureerimistööd. 50 meetri kõrgune Hermanni torn taastati arvataval keskaegsel kujul. Garnisoni sauna hoone lammutati lõplikult 1995. aastal. Tänasel päeval on korrastamata veel konvendihoone idatiib.
2007. aastal restaureeriti linnuse põhjahoovi ja ühtlasi kujundati see selliseks, et matkib 17. sajandi varauusaegset käsitööliste linnaosa. Matkivat linnaosa nimetatakse Põhjaõueks.

Hermanni linnusest avaneb suurepärane vaade kohe teiselpool Narva jõge asuvale 1492. aastal ehitatud Jaanilinna ehk Ivangorodi linnusele. Need kaks linnust joonistavad ilmekalt välja Õhtu- ja Hommikumaa piiri.
Järgmine kord räägime Tartu Jaani kiriku ajaloost.