Kandlase genoomile järjestusanalüüsi teinud Washingtoni ülikooli St. Louises tegutseva arstiteaduskonna uurijad leidsid, et nood loomad kuuluvad esikloomaliste e primaatide evolutsioonipuu olulisse harusse — samasse harusse, kuhu kuuluvad pärdiklased, ahvilised ja inimesedki.

Kandlased on äärmiselt ebatavalised loomad, kuid geneetilises plaanis inimestest mitte just väga erinevad, vahendab Red Orbit.

Kandlaste kuuluvus esikloomaliste hulka on pikka aega vaidluseid tekitanud. Nende hambad ja lõuad on rohkem „niiskeninaliste“ e haploriinsete primaatide (ld Haplorhini), nt leemurite hammaste ja lõugade moodi, samas kui kandlaste silmad ja ninad meenutavad pigem „kuivaninalisi“ e strepsiriinseid esikloomalisi (Strepsirrhini), kelle hulka kuuluvad ka ahvid ja inimesed.

Kogu kandlase genoomi järjestusanalüüsi põhjal leidsid uurijad, et kandlased kuuluvad kindlalt strepsiriinsere esikloomade hulka.

Uurijad analüüsisid geneetilisi ahelaid, mida nimetatakse transposoonideks e „hüppavateks geenideks“ ja mis suudavad genoomi ühest lõigust teise „hüpata“, ennast selle käigus tihtilugu kopeerides. Ajapikku transposoonide „hüppevõime“ siiski kaob. Uurides seda, millised transposoonid on muundunud ja kinnistunud teisteks transposoonideks, õnnestus teadlastel välja selgitada, millal transposoonide teatud perekonnad kaotasid „hüppevõime“. See tegi võimalikuks ka transposoonide eri rühmade täpse dateerimise.

Uurijad analüüsisid nii kandlaste kui ka haploriinsete ja strepsiriinsete esikloomaliste, s.h inimeste transposoonide perekondi. Kandlastel olid inimliigiga ühised uuemad transposoonid, samas kui ainult kandlase genoomi kõige vanemad transposooni-rühmad kattusid haploriinsete primaatide omadega, mis annab mõista, et kandlased on meile lähemad sugulased kui neile.

Kandlaste geenijadasid muude esikloomaliste genoomidega kõrvutades avastasid uurijad 192 geeni, mis nihkuvad kas kiiremini või aeglasemalt kui teiste esikloomaliste geenid. Tõenäoliselt on need geenid seotud kandlaste ebaharilikumate omadustega, arvasid uurijad.