Lugu, kuidas terve instituudi teadlased nälgisid surnuks hiiglasliku seemnetemäe otsas

1941. aasta septembris, kui Saksa väed alustasid Leningradi blokaadi, katkestades linna kahe miljoni elaniku varustamise toiduga, eelistas üks rühm inimesi surnuks nälgida, kuigi nende valduses oleks olnud ohtralt söögikõlbulikku kraami.

Kui vallutajate väed linnani tungisid, barrikadeerisid ülevenemaalise põllukultuuride instituudi (vn Всероссийский институт растениеводства имени Н. И. Вавилова) teadlased ja töötajad end asutuse keldrisse. Nad ei üritanud aga päästa mitte iseenda elusid, vaid kogu inimkonna tulevikku.

Nimelt oli neile tehtud mitte just kadestamisväärseks ülesandeks kaitsta maailma suurimat seemnepanka nii nälgivate Nõukogude kodanikkude kui ka toonast Leningradi, tänast Peterburgi laastanud Saksa sõjaväe eest. 900 päeva väldanud blokaadi vältel hakkasid nood ennastsalgavad sangarid ükshaaval nälga surema. Ometi ei puutunud keegi neist seemnetest koosnevat varandust, mida nad valvasid sõna otseses mõttes oma elude hinnaga, vahendab Russia&India Report.

Saatuse julm iroonia ei piirdunud aga sellega. Nimelt suri samal ajal Nõukogude vangilaagris Saraatovis nälga ka Vene geeniteadlane ja taimegeograaf Nikolai Vavilov, kes sellele suurepärasele seemnekollektsioonile üldse aluse oli pannud.

Vavilov oli kogu maailma taimseid ökosüsteeme kaardistades reisinud läbi viie mandri. Inimkonna näljahädadest päästmise deviisi all viis ta läbi geneetilisi ristamiskatseid eesmärgiga tõhustada põllumajandust ja suurendada sortide saagikust. Vavilov tegeles seemnete varumisega põllukultuuride instituuti ka tormistel aegadel, mil Venemaad räsisid revolutsioonid, korralagedus ja näljahädad.

1943. aastal olid sakslased ikka veel Leningradi ümber. Tosin Vavilovi instituudi teadlast olid end sulgenud salajasse allmaalattu ja valvasid seal aeglaselt nälga surres 370 000 seemet.

„Üks neist ütles, et väga raske on hommikul ärgata, raske on jalgu alla võtta ja riidesse panna, kuid kuni mõistus veel peas, ei ole seemneid kaitsta raske,“ kirjutas etnobioloog Gary Paul Nabhan raamatus „Kust tuleb meie toit: tagasivaade Nikolai Vavilovi näljahäda-vastasele võitlusele“ (Where Our Food Comes From: Retracing Nikolay Vavilov's Quest to End Famine). „Nende seemnete päästmine järeltulevatele põlvedele ja maailma abistamine sõjast taastumisel oli tähtsam kui üksikisiku mugavus.“

Jossif Stalini aegsel Venemaal võis õiglusest vaid und näha. Vavilov oli võtnud endale eesmärgiks suurendada põldude tootlikkust ja teha sellega lõpp Venemaad sageli kimbutavatele näljahädadele. Juba oma karjääri hakul kaitses ta Gregor Johann Mendeli tööl rajanevat arusaama, et geenid antakse muutumatutena ühelt põlvkonnalt edasi järgmisele.

Ta kujunes peamiseks oponendiks ukrainlasele Trofim Lõssenkole, kes juhtus olema Stalini lemmikteadlane. Lõssenkoga seostatakse kampaaniat, millega kiusati taga geneetikuid, samuti tema oponente, kes ei tunnustanud mitšuurinlikku bioloogiat. Seetõttu peeti ka Vavilov 1940. aasta 6. augustil ekspeditsioonil Ukrainasse kinni ja mõisteti 1941. aasta juulis surma. 1942. aastal vähendati Vavilovi karistust 20-aastasele vangistusele. Vavilov suri vanglas nälga 1943. aastal.

Vavilov juhtis oma elu jooksul 115 ekspeditsiooni 64 riiki, s.h Afganistani, Iraani, Taiwanisse, Koreasse, Hispaaniasse, Alžeeriasse, Eritreasse, Argentinasse, Boliiviasse, Peruusse, Brasiiliasse, Mehhikosse ja Ameerika Ühendriikidesse, kogudes reiside käigus seemneid nii seemneviljasortidelt kui ka nende metsikutelt eellastelt.

Tänu tema ülestähendustele on Vavilovi jälgedes kõndinud nüüdisbioloogidel olnud võimalik kaardistada muudatusi sealsete alade kultuurilistes ja ainelistes keskkondades ja viljeletavate põllukultuuride valikus.