Telefoniomaniku dilemma: kuu aega võrgus või tass kohvi?
Mobiiltelefon on täna muutunud nii loomulikuks igapäevaelu osaks, et USA-s läbiviidud uuringu järgi peab 96 protsenti 18-24aastastest seda suisa kõige tähtsamaks asjaks ning 35 protsenti ameeriklastest mõtleb hommikul ärgates esimese asjana just oma telefonile.
„Päev ilma maha ununenud nutiseadmeta või internetita on täna tõeline väljakutse. Ometi oli isiklik telefon ja mobiilsideteenus alles 90ndate keskel veel tõeline luksus,“ meenutab Tele2 müügi- ja turundusdirektor Kristjan Seema.
Mobiil – eliidi pärusmaa
Näiteks populaarse mudeli Motorola D160 hind küündis toona 2000 kroonini ja Motorola D460 eest tuli välja käia 3000 krooni, mis moodustas keskmisest kuupalgast pea kolmveerandi.
Sellise kõvaks sõnaks peetava telefoni sisse käib pangakaardisuurune SIM-kaart ning peale kõnede ja sõnumite muid funktsioone ei ole.
Samuti maksis üksnes mobiilsidelepingu sõlmimine ja isikliku telefoninumbri saamine toona mitusada krooni ning kõne minutihind päevase tariifi järgi ulatus 8 kroonini.
Mobiiltelefon muutus Eestis laiatarbekaubaks ja kättesaadavaks igaühele peamiselt tänu Tele2 eelkäija Q GSM-i agressiivsele turule tulekule ja ülisoodsate telefonide müükipaiskamisele 90ndate lõpus.
Telefonid massidesse
Revolutsioonilisel päeval, mil Motorola D460 mudelid paisati 1998. aastal müüki 1 krooniga, lookles Tartu esindust avades mitusada meetrit pikk järjekord Pläsku juurest silla alt turuhooneni välja.
„Inimesed olid kell neli öösel magamiskottides kohal, et endale mobiiltelefon osta ja leping sõlmida,“ rääkis Tele2 pikaaegne jaemüügijuht Sirje Likk, kelle sõnul sisestasid esinduse töötajad öösiti kella kaheni lepinguid, et kliendid saaksid võimalikult ruttu rääkima hakata.
„Rekordpäeval suutis üks teenindaja suisa sõlmida 45 lepingut. Meie tagaruum oli maast laeni telefone täis, päevas tuli 20 kasti uusi telefone,“ meenutab Likk, kelle sõnul oli toona valikus vaid 5-6 telefonimudelit, peamiselt Motorolad ja Ericssonid.
Isegi kui isikliku telefoni sai nüüd kätte poolmuidu, maksis mobiilsideteenus 90ndate lõpuks jätkuvalt hingehinda.
Väikseima tolleaegse Q GSM-i paketi Q15 kuutasu oli 147,5 krooni ning selle eest sai rääkida 15 minutit, pool tundi kõneaega sisaldava paketi eest tuli aga välja käia juba 200 ja tunnise kõneaja eest 354 krooni kuus. Iga järgnev kõneminut maksis päeval suisa üle 5 krooni ning SMS-i saatmine 2,95 krooni.
Veerand palgast telefoniostule
2000. aastate teiseks pooleks oli mobiiltelefon juba masstoode. Olukord lähenes ka hinna poolest tänasele.
„Keskmiselt kulutati telefoniostule kümme aastat tagasi juba vaid veerand oma kuupalgast. Populaarsemate Nokia ja Ericssoni nuputelefonide hinnad jäid vahemikku 990-2900 krooni, ent lahjema mudeli võis lepingut sõlmides saata tasuta,“ ütleb Seema.
Kuigi väljaminekud telefoni ostule mõjusid kümme aastat tagasi rahakotile samamoodi nagu täna, sest ka nüüd kulutatakse Eestis uue telefoni ostuks umbes veerand kuus teenitust – keskmiselt käib eestlane täna uue telefoni eest välja 256 eurot –, on telefonide funktsionaalsus teinud tohutu hüppe.
„Näiteks omal ajal ülipopulaarne 2-megapikslise kaamera, 20 MB sisemälu ja internetibrauseriga nuputelefon Sony Ericsson W810i oli 2006. aastal samaväärses hinnaklassis nagu täna Samsung Galaxy S6. Ootused telefoni võimekusele on tõusnud oluliselt drastilisemalt kui telefonide hind võrrelduna sissetulekuga ja see on tarbijale suur võit,“ sõnab Seema.
Kvaliteet tõuseb, hind langeb
Teiseks on ajaga inimestele aina soodsamas suunas liikunud teenuse hind – kui üldiselt käivad hinnad palgataseme tõusuga kaasas, siis mobiilsideteenus on aastatega vaid odavnenud ja jõudnud tänaseks kõigi aegade madalaimale hinnatasemele, samas kui mobiilioperaatorite pakutav teenus on kvaliteetsem kui eales varem.
Sideteenuse hinnasõda sai alguse juba 2000. aastal, mil Q GSM tuli välja Dünamo paketiga, kus kõik kõned olid 2,5 krooni minut ning SMS-i saatmine maksis 2 krooni.
Senistest turuhindadest kordades soodsam hind tõi rahva taas esinduste ukse taha pikkadesse järjekordadesse, et mobiilsidelepinguid sõlmida.
Dünamole järgnesid 2000ndate keskel pärast säästuoperaatorite Diil ja TeleYks turule tulekut ning oma telefoninumbriga operaatori vahetamise võimaluse tekkimist Hinnaliidri paketid, kus kõneminut maksis 2005. aastal juba vaid 0,75 senti.
Kuu mobiilsidet või kohv ja saiake
„Kümme aastat tagasi viis hinnasõda odavoperaatorite vahel kõneside hinnad tõeliselt alla, aga kaugeltki mitte nii alla nagu need on täna. Kui praegu saab kuue euro eest kõigi operaatorite juures terve kuu jagu piiramatult kõnesid ja sõnumeid ning pideva internetiühenduse telefonis, siis 10 aastat tagasi sai sama raha eest rääkida vaid 100 minutit,“ toob Seema välja.
„Mulle meeldib siinkohal tuua saiakese ja kohvi näide – tänapäeval maksavad inimesed piiramatu arvu kõneminutite ja sõnumite ning andmeside eest kuus umbes sama palju nagu kohvikus ühe saiakese ja kohvi eest, ning on valmis seejuures veel operaatorit vahetama, kui teine sama asja 50 senti odavamalt pakub,“ tõdeb Seema.
„Kümme või kakskümmend aastat tagasi poleks meist keegi osanud ette kujutada, et võrdleme isikliku mobiilsidelepingu kulukust ühe kohvi ja saiakese omaga!"
